Võserik jõe kaldal

IQ test prügikasti?

2009-08-26T14:14:00.005+03:00

Lugesin just Delfi Fortest uudist
IQ-test saadetakse ajaloo prügikasti?

Ja ei saa nüüd aru asja sügavamast mõttest. Ajaloolisele IQ-testile heidetakse ette seda, et too on rassiliselt ja siis ka kultuuriliselt kallutatud, et erinevate rasside keskmine skoor erineb jne. Jah, see on küll teada, aga mis siis. IQ-test näitab siiski mingil määral kindlaksmääratud kultuuritaustaga inimloomade analüüsi-, mõtlemis- ja laehnduste leidmise võimet, mis peaks mingil määral olema aluseks nt töölevärbamisel mingitele ametikohtadele jne.

Aga nüüd pakutakse selle asemele hoopis lühimälu testi, mis pidavat paremini ennustama laste akadeemilist edukust ehk siis seda, milliseid hindeid lapsed koolis saama hakkavad. No kuulge! Mina pole mingi spetsialist, ent mulle tundub, et meie koolisüsteemis ongi edukamad need, kellele asjad kergemini meelde jäävad ehk siis see lühimälu test peaks piisava headusega ennustama laste tulevast tuupimisvõimet. Kuhu jääb aga loovus? Analüüs? Järeldusvõime ja muud sarnased eluks hädavajalikud näitajad? Mida hakata peale antud testi tulemustega peale selle, et auahned lapsevanemad saaksid oma lapsi eriti vinget tuupimist eeldavasse õppeasutusse paigutada? Mõned tööandjad leida sobivaid inimesi just väga head lühimälu nõudvatesse ametitesse?
Mai äss! Delfi ikka oskab ka pealkirju soperdada ja tihti pole välispress sugugi parem.

Riigipühadest

2009-02-25T11:49:00.003+02:00

Olen jõudnud veendumusele, et riigipühad, mis langevad mõnele tööpäevale nädala sees, tuleks muuta kas liikuvateks pühadeks või lihtsalt nende tähistamine edasi lükata.

Kui ikka sees on tunne, et täna on esmaspäev (ja mõnel kolleegil olla eile olnud pühapäevatunne kontides) ning avastad, et kalender ja muud veidrad asjaolud annavad märku hoopis kolmapäevast, siis on see töötahtele küll ruineeriv. Osad on kuskile kadunud, selgus, et tehakse järgi teisipäevaseid koosolekud. Masendav, kuidas elu ei klapi ja tööst ma parem ei räägigi.

Palju mõistlikum oleks pidada kõik sellised pühad reedel, mil tõesti on juba poolenisti nädalalõpu tunnetus sees. Ja peale puhkepäevi tööle minnes peab ikka esmaspäev olema, mitte kolmapäev, teisipäev ega muu toreda nimetusega nädalapäev. Selles suhtes ei sobi ka esmaspäeval tähistamine mitte kuidagi moodi.

Ja veelkord: "Tule taevas appi!"

2009-02-24T22:47:00.005+02:00

Nagu oleks Eesti Vabariigi aastapäev. Kuna ma telekat ei vaata, siis otsustasin Delfist piiluda, et mida põnevat siis Ilves-poiss rääkis ja kuidas üldse täna läinud on. Aga mida näen ma Delfi peauudistena:

Skandaal! Liis Lass presidend vastuvõtul. (Huvitav, mis selles küll skandaalset on)

Evelini kleit meenutab rulluisukostüümi. (Hmm, sihukeses asjas uisutamine lõppeks suht kohe kiirabis)

Ekstreemselt isamaalised uudised tänasel päeval, kas pole? Oleksin oodanud presidendi kõnet kui tänase päeva peamist uudist, aga nemad jahuvad ikka edasi kleitide teemal ja uurivad rahvalt, kuidas proua Evelin selles välja nägi. Appi, ma ütlen!

Tuludest ja riigi rahast

2009-02-24T15:37:00.002+02:00

Teate, mul on kahtlemata kohutavalt hea meel raha üle, mille riik on otsustanud mulle tagasi maksta. Normaalne, kaspole? Et sellest aastast kehtib täiendav tulumaksumaksuvabastus juba lapsevanematele alates esimesest lapsest. Ega mul muidu olnukski mingit lootust seda saada, kuna teine laps juba mõnda aega täisealine on..

Aga no kuulge! Kui siiani on alati läbi saadud ilma, siis miks, oh miks ometi maksab riik tagasi tohutuid summasid, kui oma rahakotis laiutab tühjus? Ei oleks ju tegu mingi julma äravõtmisega, vaid nt raskete asjaolude sunnil selle kena žesti edasilükkamisega?

Tule taevas appi! Nojah!

Läbikukkunud missioon

2009-02-21T15:48:00.003+02:00

Lapsuke emigreerus eile õhtul Viimsi kanti sõbranna juurde sünnipäevale ja teda ei tagastata mulle ilmselt enne homme õhtupoolikut. Sellega seoses otsustasin vaadata ära Sõpruses jooksva "Hertsoginna", sai veel Grimmugi kaasa meelitatud. Aga võta näpust! Kuigi enda meelest vaatasin väga täpselt kinokavasid, selgus kohale laekunutena tõsiasi, et film ei ole sellel kellaajal ja seda teist me vaadata ei soovinud. Oodata ka ei soovinud.

Samas, kohe kõrval leidsime lohutuseks Reval Cafe ning filmi vaatamise asemel sai üle pika aja lobisetud, söödud võimatult head kooki maasika toormoosiga ning teed joodud. Suht nauditav asendustegevus, eksole. Aga kui keegi plaanib lähiajal ikkagi "Hertsoginnat" kaema minna, võib täitsa vabalt ka minu kaasa meelitada.

Lendu!

2009-02-17T22:56:00.003+02:00

Ahjaa, peaaegu unustasin: 9. aprill nach Brüssel.

(viidates Firieli blogile)

Globaalkriisi allikas ..

2009-02-17T22:41:00.003+02:00

.. nagu selgus meile saadetud e-posti teates, on tegelikult lihtne nagu 1 + 1 ja koguaeg meie nina all olnud. Janohh, ei ole nagu eriti keeruline ju peatada ülemaailmne kriis.

Kõigi maailma hädade allikaks olevat tõsiasi, et Eesti Vabariigi 100-kroonise rahapaberi peale on pandud Koidula pilt. Ja Koidula on tegelikult Kristus. Ja tema energiat oleme kõik usinasti kuritarvitanud. Nüüd polegi nagu midagi lihtsamat, kui et Emajõe Ööbiku pilt kiirelt 100-krooniselt maha ning globaalküla puhkebki kohe õitsele.

Konksuks pakuti aga seda, et kui on sinu võimuses asi ära teha või sellele kaasa aidata ja sa siis seda ikkagi ei tee, ootab sind kuri saatus: sünnid järgmises elus loomana! Vott!!

Ja seda kõike ütleb reinkarneerunud Koidula (Kristus, Noa jne), kes elab sulnil Nõmmel ja on loodusega kooskõlas. Ma parem ei nimeta seda inimest, kes sellist sõnumit levitab.

Aga jah, ettepanekud uue sajakroonise kupüüri asjus, kodanikud? Päästke maailm (jätame naised Irve hooleks).

Mängitagu, kel meeldib, eksole

2009-02-05T21:16:00.003+02:00

Mina ikka aeg-ajalt klõpsin, kui tarvis adrekat maha jahutada ja tähelepanu mujale koondada.

WoW Connect

WoW Connect est un jeu tres original dans son genre. Tout est dans le monde de World of Warcraft, le fameux je

Jouez à ce jeu gratuit maintenant !

Räägivad, et tuli uus aasta ..

2009-01-05T21:29:00.003+02:00

.. ja tegelikult paistab ka niimoodi. Igatahes vana õhtul sai veel neegri kombel tööl käidud ja aastast päästa viimast, mis päästa andis. Ja mida ei andnud, see kannatas ilmselgelt ka uue aastanumbri ettelöömist.

Õhtu ja öö somnikutega veenis mind üsna kujukalt selles, et hakkame vanaks jääma (ja tõsi ta ju on, et keskmine vanus tõuseb iga aastaga). Tarbitud kahesüsinikulise kogus oli ikkagi eriliselt väike võrreldes nii mõnegi maha peetud istumisega ja mingil hetkel rahvas lihtsalt vajus laiali.

Kesköö paiku turnisime Pärnu maantee viadukti peale (ja ega me seal üksi olnud), kust avanes 360 kraadi ulatuses tulevärgipanoraam. See, et ametlik-pidulik Savika pauk meieni nägemispiirkonda ei ulatunud, ei kahandanud sugugi vaatepildi .. noh .. mahukust võinii.
Alles suht hilja tuli mul hea mõte, et kogu taust oleks sobinud üles võtta miski militaarfilmi saundträkiks. Üsna adekvaatse helipildi oleks saavutanud küll; materjali oleks kah nii umbes tunniks jätkunud. Kui kella ühe paiku külmast peletatutena tuppa sooja imbusime, kestis ragin aina edasi.
Ausalt-öelda hakkas külm juba siis, kui viaduktiküüru peal ilutsevat stringides meesisendit silmasin.

Tunne on sihuke laisavõitu ja pärast ausat lõpuspurti eelmisele aastale 100 lehekülje tehnilise teksti tõlkimise näol läbi jõulude ja nii paari magamata öö takkapihta ei olegi hetkel nagu miskit eriti kriipivat ja kiireloomulist hinge taga.

Varsti tuleb taas õpikud pihku haarata ja need kaks ülejäänud ainet endale selgeks teha. Vähe sellest, ka eksamid peab märtsi keskpaigas sooritama. Huvitav, kas siis jälle kommi pakutakse?

Ja sisuliselt kodu kõrval asuv kooli ujula lausa kisendab, et mingu ma ikka lõpuks korralikult ujuma. Nii miski paar korda nädalas vähemalt. Oehh, peab liigutama, muidu lähevad kondid kangeks. Aga see selleks. Miskeid revolutsioonilisi lubadusi ma hetkel andma ei hakka, kuna numbrivahetus kuupäevatempli viimasel positsioonil ei muuda ju sisuliselt mitte midagi. Ikka tuleb päev ja öö ja hommik ja õhtu. Ja lõpuks saab kõik otsa.

Head uut vaatekohta siis elule, kallid sõbrad!

Talvine ja matemaatiline

2008-12-19T14:43:00.004+02:00

Akna taga sajab midagi lumetaolist ja tunne kipub tasapisi talviseks muutuma. Samas meenus mulle taas minu kunagine kirg vahtida matemaatika üht kaunimat vilja - fraktaale. Ja esimene guugeldamine andis jälle hämmastavalt ilusaid tulemusi, mille seas ka mitu talvemeeleolukat pilti:

Või siis ka selline:

Leht, millelt need 3D fraktaalid võtsin, asub ise siin: http://techrepublic.com.com/2346-10878_11-33277-1.html

Minge ja nautige! Minu silm on igatahes jälle puhanud ja võib taas tööd murdma kukkuda.

Minu uue elu 13. päev

2008-12-10T22:31:00.006+02:00

Jah, see oli siis juba 13 päeva tagasi, kui üritasin ennast põlema panna. Seekord õnneks või õnnetuseks kukkus see mul läbi. Nimelt ärkasin öösel kella kahe paiku selle peale üles, et hingata oli kuidagi raske. Ja kui päris teadvusele tulin, siis avastasin, et diivan, milles magasin, põles, tuba oli laest kuni poole põrandani paksu vingu täis ja silmad hakkasid kohe kipitama. No ma ei tea, mis ingel või muidu päkapikk mind veel õigel ajal üles äratas. Minu piiritu tänu talle igatahes!

Ja nüüd te küsite, et kuidas see asi siis põlema läks? No lambist läks, eksole. Ei, mitte lambist, vaid lambist, kinnitusklambriga lugemislambist, mille Kaisa oli magama minnes põlema jätnud (mina juba põõnasin) ja mina unes juhetpidi otse vatiteki sisse tõmmanud.

Paar pangetäit vett voodisse, öösel kell 2 kõik korteri aknad lahti, kärssav tekk vanni ja veega kustu... tundus, et aitas. Aga ei! Vanaisa vana diivani seljatugi on kõvemast puust. Selle sees oli mererohi kärssama läinud ja vatipolster kõrbes kah! Ei tahtnud kuidagi ära kustuda, ikka uuesti ja uuesti hakkas kuskilt jälle tossu tulema. Hommikul siis (magamata, pisut vingumürgituses ja parasjagu afektiseisundis) sikutasin jubetumaraske seljatoe diivani küljest lahti, hiivasin selle tossava eluka vanni ja lasin sissekärsanud aukudest silmini vett täis. Siis sain lõpuks asjast jagu.

Tulemused ja järeldused, kaotus ja võit:
Tööle jõudsin juba tiba enne lõunat.
Hoidke klõpsudega lugemislambid magamispaigast kaugemal või ärge kasutage neid!
Talvel on pagana külm tundide kaupa kõiki aknaid lahti hoida.
See oli suhteliselt radikaalne viis oma seedimise reguleerimiseks ja kõhukinnisusega võitlemiseks. Ma ei ole kindel, et sooviksin korrata.
See lamp, näru, töötab ikka veel, kuigi sinine plastkest oli voodisse sulanud.
Mul oleks kodus justkui lõkkeõhtu olnud; eriti siis, kui lähen voodisse magama.
Kaotus: tekk nimega Tonn, tekikott, voodilina, diivani seljatugi.
Võit: hmhh, elu võinii.
Hurraa, seltsimehed!

Eksam ja selle tulem

2008-12-10T22:15:00.005+02:00

Ahaa, täitsa unus ju, et sest sügisest ka ise mingil määral koolilapseks olen hakanud. Aktusest vist tiba pajatasin ja puha. Tegelikult on ju tegu kaugelt õppimisega, ehk siis ongi nii, et istud kodus või kusiganes ning loed ja mudid oma ajusid. Kokku on mul kolm ainet ja reglement näeb ette, et sooritaksin neis kõigis eksamid 14. märtsil. Huhh! Kes tahaks olla minu nahas?

Mina ei tahtnud ning seega valisin variandi, et sooritasin eelmise alustanute grupiga ühes aines (selles kõige kergemas muidugi, eksole) eksami ette ära. Lubati küll.

Asi algas konsultatsioonil käimisega. See oli Tallinnas (kuigi õpiku peal on kirjas Tartu Ülikool ja miski paberi peal ilmselt kunagi ka). Astud peale rämedat tööpäeva uksest sisse, laud on kaetud, ootamas kohv, kohupiimapirukad ja juustusaiad. Loivavad vaikselt kohale õppurid ja õppejõud. Kõik tsillivad mõnusalt laua ümber ja aavad poolseltskondlikku juttu. Kunagi jaguneti gruppidesse vastavalt ainetele ning siis jätkus õpiku lahtiseletamine ja kommimine juba sektsioonides. Vahepeal, kui igasuguseid raha ajaväärtusega seotud asju arvutama hakati, loivasin taas kohvile ja muidu lobisema. Ausõna, mulle ei pea ilmselt igasuguseid ajaväärtusi ja intressiarvutusi õpetama, ma olen seda ise tudengitele õpetanud :P. Lõpuks mindi laiali teadmisega, et paari teema kohta üldse küsimusi ei tule ja mida kindlasti üle peab vaatama. Tore!

8. detsembril käisin eksamit tegemas. Seekord TTÜ hoones siis. Astud sisse, otsid oma aine värviga paberi ja selle all eksamiülesannete ümbriku ja .. avastad, et kõige peale on sõbralikult asetatud komm! Nii nunnu! Pistsin kommi põske, harutasin ülesanded lahti, arvutasin pisut oma mobiiliga, siuh-sauh muudele asjadele ka vastused juurde ja miski ankeet ära täita. Üks asi oli suht lootusetu (kindlustuse kohta), nii et ma ei üritanudki. Asjad kokku ja korras. Nädala pärast sai siis tulemuse teada: 90%. Pole paha ju.

Homme on aktus jälle! Igatahes lähen kohale ja vaatan, mida vahvat seekord meitega ette võetakse. Miski paberi saab vist ka tööandjale esitamiseks. Kohati on elu naljakas.

Mardipäev

2008-11-11T11:19:00.002+02:00

Eile kuulis Kaisa meie kontori akna alt igapäevaselt mööduva Hare Krišna'de kavalkaadi meeleolukat möödumist. Ainus kommentaar:
"Mardipäev!"

Heh!

2008-10-21T17:52:00.002+03:00

Koduarvuti andis saba ja ei ole siiamaani minu juurde tagasi tulnud. Olen suht arvutivaba ja tööl ka mingit erilist aega arvuti kasutamiseks iseenese vajaduste rahuldamise eesmärgil ei ole.
Jaa, mul jääb osalt ka seetõttu ühel mängul käimata, kuna pole olnud suurt võimalust tegelase kokkukirjutamiseks (sry, Die!). Ja tegelt on mul sel ajal ka veel lisaks eksam, eksole.
Kui ma tedega just sageli arvuti vahendusel ei suhtle, siis palun juba ette vabandust.

Kass ja flöödimuusika

2008-10-20T16:29:00.002+03:00

Meil juhtus sel sügisel kodus sehandne lugu, et Kaisa-Mai hakkas plokkflöödi tunnis käima. Oli teine juba mitu aastat silma peal hoidnud, ent muud kohustused (trennid-trennid ja trennid) ei võimaldanud seda asja siiski ette võtta. Sel aastal siis ostsin kena sopran-flöödi talle (ja loomulikult ka endale, eksole) ning õhtuti toimub elamises vapper pinistamine ja harjutamine.

Ise võtan ka tihti pilli pihku, kui muidu laulupeo laulude noodist enam sotti ei saa. Üks veider asi on aga meie kiisumiisuga. Nii kui istud ja pillist esimesed helid välja puhud, ilub kasvõi eikusagilt platsi meie Mausi ning asub flöödile lähenemiskatseid sooritama. Esmalt vahib jupp aega kahtlustavalt mängijale otsa, siis nühib end vastu mängija kätt, ronib otse keset nooti ning vahib-nühib flöödi alumist otsa, kust siis tema arust helid justkui välja tuleksid. No nagu nõiutud! Misasi selle kassi ja plokkflöödiga ometi on? Kas üldiselt rotte ja ka suuremaid hiiri pelgavale kassile meeldivad hoopiski musikaalsed hiired? Kas flöödimäng on hiirepiiksu või kassipiiksu moodi? Hmhmm! Mõni kass armastab palderjani, mede oma aga flöödimängu..

Tartu trip ja maskeraad

2008-10-15T12:00:00.004+03:00

Sai käidud Tartus ja siis ühtlasi ka Tartu külje all Askari puhkemajas mängimas. Liilia-kullake tegi seal Maskeraadi neljanda mängu, mis oma sürreaalsuselt ületas küll kõik eelnenu. Suur kummardus talle! Ise mängisin Maailmalõpu kohvikus oraaklit, seda va tumedamate jõudude poole kalduvat, ent paistab, et siiski õigemat kui mu valetajast ja susserdisest "valge" õpilane.

Mäng oli vahva, kuigi alguses ei saand vedama ja pärast pidama. Omamoodi aukartustäratav on ennustada isand Surmale ja tulevasele Jumalale ja jahtida taeva võtit ning paralleelmaailmast pärit 3,5 a poisikest, kelle soost, vanusest ja välimusest käesolevas paigas midagi teada ei ole. Teatud kõhklusega sai ehk ainult Kuninganna koerake Rossa kõrvale jäetud :P.

Mängust tõin kaasa punasemast punasemad küüned (ikka ei ole olnud mahti lakki maha võtta), külmetuse (koos põsepaistetusega) ning soojad muljed taas nii paljude heade inimestega kohtumisest. Väike fotomälestus siis kah. Võrratu Bocki tehtud oraaklitest nende oraalses kambris koos väikeste mustade pealuude ja maailmade kristalliga.

Kes on süüdi?

2008-10-06T22:59:00.002+03:00

Minu paariline tööl on tänasest titepuhkusel. Asendajat ei võeta. Tööl käib suht julm rabamine. Õhtul päris osavõtlik Kaisa mu käest möödunud päeva kohta ning minu selgituse peale, et Nastja on nüüd pikalt puhkusel, teatas laps kaitsvalt:

"Aga Nastja pole selles süüdi, onju? Kõiges on süüdi hoopis tema kõht!"

Vaat siis kohtuotsust :D!

Nukrutsedes ..

2008-10-06T22:42:00.003+03:00

.. möödus mul üleeilne hilisõhtu. Käes on ju sügis ja loomakesed metsast ja ümberkaudsest võsast poevad vägisi tuppa varjule. Ka paneelmajja. Ka rotid-hiired.

Kuulsin kraanialuses kapis veidrat häält ning läksin uurima, mis lahti ja kes meile jälle külla on tulnud. Esiti ei saanud arugi, aga kui taskulambi valgusvihu kaugemasse kapinurka torude juurde suunasin, nägin veetoru ümber kõverdunud hiiglamasuurt ja tokerdanud karvkatte põhjal otsustades ka väga vana rotti. Ta ei põgenenud, hingeldas vaid häälekalt ning raskelt. Kurvavõitu lugu, aga eks ta hakkas vaikselt hinge heitma ning oli selleks valinud pimedama ja soojema nurgakese.

No mida siis peale hakata, ah? Jätta ta sinnapaika ja oodata, mis hommikuks saab? Ei saa ju lasta omaenese juba piisavalt rotistund-hiirestund köögis ühel loomal niisama kooleda (kunagisest võõrast kassist ja pesakonnast rottidest vast nagu aitab juba)!

Puhas peletamine loomakest liikuma ei pannud. Maha lüüa ja vaeva kergendada? Uskuge, käsi ei tõusnud, kuigi nõnda oleks vast kõige valutum ja kiirem olnud. Oehh!

Koukisin siis lapina leiba teeninud vana pehme trikoopluusi välja ning võtsin roti selle sisse. Süda valutas pisut, ent viisin ta välja. Õues aga tibas tasakesi vihma ja kiskus öisele jahedusele. Andsin endale aru küll, et seal on tal jube ebamugav ja ehk lausa piinarikas olla, et ehk soovib loomake kuskil soojemas kohas olla, aga .. Mhmm! Südametunnistus vaevab ikka natuke. Hommikuks oli ta juba kuskil parematel ja rikkalikumatel jahimaadel, maha oli jäetud kokkuvõttes suhteliselt armetu pisike rotikeha ..

Mis teha, kui oled kunagi lapsepõlves salaja riidekapi alla varjule pugenud põlluhiiri toitnud, samal ajal kui emps luuras neid kangiga mööda tervet korterit.. Selline on siis elu. Kõik saab ükskord otsa!

Sõltuvusnähud..

2008-10-04T19:58:00.002+03:00

.. Internetist on kerged tulema. Aga ega neid enne teadvustama ei hakka, kui arvuti käest ära ei lähe, eksole. Eile õhtul peale seda, kui sellele kollkastile Reset'i tegin, ei länud Windows enam käima. Ei kuidagi kohe. Mitte mingisuguses mode'is ega mitte mingisuguste trikkidega. Jõle jama, tarvis ju Internetist üht-teist otsida ja elektrinäitu teatada ja veel sada kohta läbi piiluda. Aga ei, tänan! Windows oli saba andnud, heh! Jätsin juba vaimusilmas hüvasti kogu staffiga, mis oma kasti kogunud olin, aga ..

.. hea, kui on olemas sõbrad! :) Väike konsultatsioon Sprotiga õhtul ja hommikune kõne Grimmule oli abiks! Lõunaks tuli kohale The Holy Grim and rebooted my computer from his disc and .. siis me veetsime veel aega: Grim arvutis installides ja mina lihtsalt loba ajades. Kuna mul polnud mälusopis enam ühtki mälestust veebiühenduse setupi detailidest, siis mängisin täiega blondiini ning helistasin STV klienditeenindusse. Minutike veel ning Püha Nett oli ka tagasi! Ainsaks kaoks peale aknakeste parandamise olid installitud proged, kõvaka teine partitsioon pidas parandusprotsessile kenasti vastu ning kogu mu oma sodi-podi jäi alles!

Ehk peaks kõvaka välja vahetama? Tegelt pole tahtmist. Arvuti mu laual on ju niigi paras museaal juba. Kui annab täiega saba, siis tuleb lihsalt uus hankida.. Kummardused Grimmule!

Esimene koolipäev ..

2008-09-28T11:11:00.003+03:00

.. on mul ammu ju seljataga, lugetagu siis selleks lasteaeda minek või esimese klassi aktusel ootusärevalt nihelemist.

Sel aastal juhtus siis üle jupi aja taas, et leidsin end aktuselt. Küll keset nädalat, küll alles õhtul peale töömurdmist, aga ikkagi aktuselt alapealkirjaga "Tere, kool!". Omamoodi naljakas oli istuda Tartu Ülikooli Tallinna esinduses loenguruumist saaliks dekoreeritud klassis ning kuulata kõnesid ja vahepaladeks siis elavat muusikat. Väga lahe oli, ausõna, kuulata luuletusi ja torupillimuusikat, vaadata riidenagidesse põimitud pihlakaoksi ning kõigile seintele kinnitatud värvilisi vahtralehti. Oleks veel kuskil olnud suurte tähtedega kirjas "TERE KOOL", oleks selline esimese klassi õpilase tunne olnud täiuslik.

Muide, kujutage endale ette elavat torupillimuusikat ning sel moel ette kantud "Gaudeamust"! Alul ei sanud arugi, aga tuttav tundus, siis kergitasin respektiks ikka oma istmiku toolilt lahti. Ehe ja sürr asi. Kahju, et diktofonigi kaasas polnud. Loodan, et kunagi ja kuskil tuleb see kordusettekandele.

Laisad mehed

2008-09-20T12:59:00.002+03:00

Kaisa sai jälle hakkama tähelepanekuga või siis lihtsalt arusaama väljendamisega elu põhipunktide asjus:
"Kui naisel sünnib liiga palju poegi, siis need on kõik väga laisad: ainult vedelevad diivani peal ja söövad. Aga ema peab kõike tegema: hoolitsema, parandama, puhastama ja süüa tegema. Mehed on laisad!"

Huvitav, kust küll selline arusaam pärit on? Meil kodus nüüd küll miskit sihukest päevakorral pole olnud. Hehh!

Ja nii nad omi asju toimetasidki

2008-03-10T21:01:00.002+02:00

Mina istusin aga köögis, lugesin möödundnädalast Ekspressi (ega, jah, enne ju aega ei leidnud), samal aal tegin näljasele lapsele tellimise peale piimasuppi. Kui vahepeal pilgu seinale tõstsin, nägin toimekat ämblikumammat aknalaua ja radikal kuivava marlinutsaka vahele oma võrku punuvat.

Hmm, minu supp sai valmis, soola pisut vähe, aga seda sai kergelt parandada. Ämmelgas oli ka vaateväljalt kadunud, ilmselt oma tulevast saaki passima. Ega tal sel aastaajal suurt saaki köögist loota pole, kui ta öösel just mingiks Ungolianthi järeltulijaks ei transformeeru ning meid ikka veel külastavaid rotte kinni ei nabi. Korra mõttes pole ämblikuvõrgud ka just esteetika kõrgklassi kuuluvad teosed .. Ehk peaks ära pühkima? Ja laiskus ise dikteerib kõrva küsimuse: "On see ikka eetiline? Ta nägi ju niii palju vaeva? Kas ma olengi sihuke tohutu monstrum, kes õhtu töö ühe käeliigutusega hävitab? Ja üleüldse .. " Jah, ma tean, et olen laisk, aga toas vaikselt laulda mõmiseda ja Kaisaga juttu puhuda on kuidagi mõnusam.
Sihukesed õhtased väsind mõtted Virre saatel.
Suve tahaks ja veelkord Üksildasele mäele ja ..

Nipet-näpet ja vinkeldatud vaadet

2008-02-29T21:18:00.003+02:00

Aega on läinud, ma tean, aga tegelikult osutub kuidagi suureks eneseületamiseks siia sisselogimine ja millegi kirja panemine, kui tegelikult istub sul arvuti kõrval väike kolmanda klassi päkapikk ja sa üritad pidevalt ta õppimisel silma peal hoida, vajadusel millegi pilt välja guugeldada, õpetada talle info otsimist Interneti avarustest, tõusta, et leida kuskilt raamatuahelike vahelt vajalik kapsas või pidada sütitavaid loenguid looduse ja muu parasjagu käsiloleva teemal.
Tjah, kui oled ikka kedagi kunagi õpetanud, siis sellest viirusest veres vist lahti ei saagi. Laps kutsub mind ka vahel minu oma õpetaja. Heh, rõõmusta nüüd või ohka alistunult.

Aga minnes ajas tagasi, siis oli ju alles täitsa patriootlik päev. Pühapäeval sai seda ka siis ka väärikalt tähistatud, ajades oma vanema järeltuleva põlve ebanormaalselt vara üles (no kell 11 umbes), õunakooki küpsetades ja Grimmu juures Katani asustajaid mängidees. Õhtu edenedes lisandus veel lauluproov, nii et selle võib küll vabariigi aastapäeva vääriliseks päevaks tituleerida.

Elu edeneb nagu ikka. Ikka nühid tööl käia, noorema lapsega õppida ja lauldes. Catenaga sai 9. veebruaril käidud minu jaoks uudsel sündmusel osalemas, nimelt segakooride võistulaulmisel, mille nimi oli Tuljak. Selle nimel sai eelnevalt tihkelt proove ja harjutusi tehtud ja oleks ju olnud suisa ülekohtune, kui selline vaevanägemine mingitki vilja poleks kandnud! Laulsime oma ansambel-libakooriga end oma kategooria parimaks. Ja meie headmeelt ei kahandanud isegi tõik, et esimest kohta välja ei antudki. C-kategoorias laulis üldse kõige rohkem koore ja kohustuslik laul oli parasjagu kirves.

Siinkohal ka maani kummardus Catena ustavatele fännidele Tinule ja Firielile, kes leidsid keset kaunist laupäeva endas moraalset jõudu meile pöialt hoidma tulla. Eks me siis peale tulemuste väljakuulutamist pisut ka seda edukalt esinemise fakti Tinu juures tähistasime. Kahju vaid, et aeg na lühikeseks jäi. Aga ei, selliseid istumisi tuleb igatahes korrata!
Täitsa tore oli üle tüki-pika aja ka kogu Tartu-peret näha ja kordki enda eest hoolitseda lasta.

Kaisal on koolis see veerand erilise spordikallakuga. Kolm korda nädalas kehaline. Kolm korda nädalas peale tunde kohustuslik ujumine. Lisaks tavaline kergejõustiku trenn kaks korda nädalas saalis pluss üks ujumine laupäeval ja tantsutrennide üle olen ma küll juba ammu kontrolli kaotanud. Neid on nii oma koolis kui ka naaberkoolis, korra nädalas vist ka linnaosavalitsuse keskuses. Kuniks jaksab, las käib, eksole. Mõnikord on küll tunne, et see kipub füüsiliselt murdma, kui tulen töölt koju ja kuulan sügavat vaikust: Kaisa on magama jäänud. Tegelikult täitsa positiivne olukord, kus koolil on nii korralik võimla, ujula kui ka vastselt renoveeritud koolistaadion. Ja see kõik asub kodust vaevalt 100m kaugusel. Ei kujuta end küll ette last veel õhtul või keset päeva kuskile seitsme maa ja mere taha trennidesse ja ringidesse vedamas. Mul on vedanud, Kaisal on vedanud sellega. Mis nii viga, kui peale tunde on üks trenn, siis tuled koju, viskad asjad nurka, nosid midagi, nabid trenniasjad kaasa ja sibad viie minutiga kooli tagasi. Ja jälle koju ja tagasi.

Lisaks pean ma rõõmustama olukorra üle, kus mind kaevasid välja kunagised kolleegid vajadusega oma küsitlusankeetide andmeid analüüsida. Uskuge, see oli ja on hetkelgi täitsa mõnus ajugümnastika, millele meeleldi aega pühendan. Tööl on ikkagi selline olukord, kus suuremaks süvenemismaratoniks ja nuputamiseks erilist aega ei ole. Pidevalt midagi tegemas ja kui 10 minutine hingeldamispaus ikkagi tekib, kulub see jooksvate asjade kavandamisele või silmanurgast lehe sirvimisele või korraks siia-sinna veebilehele kiigates. Aga see meeldib mulle. Päevad lähevad kiiresti ja igav ei ole. Lubasin ju juba üle kahe aasta tagasi sinna tööle minnes, et kui mul hakkab igav, siis otsin endale miskit muud. Jälle vedas kõigil!

Talgud ja uus põlvkond

2008-01-22T14:42:00.000+02:00

Nädalavahetus möödus juba ammu kokkulepitud tegevuse tähe all: tegime Üllari juures töökojas talguid.
Esialgne plaan nägi ette: palgivedu metsast, varjualuse katuse ehitamine, söök, lebo ja saun.
Ilmataadil olid ilmselt omad plaanid ning karmi käega tegi ta meie kavatsustesse tugevad korrektiivid: maa jaanuaris täiesti pehme - palke vedada ei saa; väljas torm - katust nii ei ehitata. Söögi, lebo ja sauna punktides jäi meie tahe igatahes peale. Ja töödki sai tehtud, ent olude sunnil siiski katuse all, vähemalt osaliselt. Lammutatud ja välja tassitud tellissein, uuematest ja vanematest naeltest puhtaksrestaureeritud vanad palgid, keemiarünnak pesunurgale, nipet-näpet veel. Füüsiliselt ja hügieeniliselt kurnav, ent emotsionaalses plaanis vägagi lõõgastav üritus.
Ja otse loomulikult toimus samaaegselt Aja pool süljeeritust stimuleeriv õudukaõhtu. Pole parata, seekord jäi vahele, ent ma loodan, et sellist üllast üritust tulevikus veelgi korratakse.

Pühapäeva õhtul avastasin uued rottidest allüürnikud, kaks tükki on oma silmaga ära nähtud. Vaatab, mis Isand Tulevikul neile varuks on. Khiizu ei tee neist välja rohkem kui eelmistest vurrukandjatest. Elab - näeb; ei ela - ei näe!

Laminaatpõrandal magamine on mu seljale endiselt kurjast!

Trikimehest

2008-01-22T14:40:00.000+02:00

Laps tuli välja tõsise ettepanekuga Trikimehe saate tarvis.
- Trikimehel peaks olema ka Trikinaine, siis nad saaksid koos igasuguseid trikke teha; ja see oleks ju väga hea!

Nüüdseks..

2008-01-18T19:55:00.000+02:00

.. olen eelmise aastanumbri sees oma kööki sisse kolinud rotiseltskonnast peaaegu lahti saanud. Veider, ent omamoodi siiski mitte, on see, et nad vallutasid just paneelmaja; et nad aga just esimese korruse elamise vastu pingsat huvi tundsid, pole enam mingi üllatus.
Alguses oli neid üks ja kuni ta oma siivsat rotielu elas, ei seganud ta mind põrmugi. Natuke ehk häiris tõik, et mu valamukapi põrandasse auk näriti ning selle tagajärjed saepuru kujul kenasti köögipõrandat mööda laiali kanti.
Varsti aga oli neid juba niimitu, et pidev madin ja kolin segama hakkas. Ühel ööl tassiti tühjaks kuhjaga täis küpsisekauss, teisel ööl veeretati kapi pealt teadmata suunad kaks keedukartulit, kolmandal jälle lükati pliidi pealt põrandale kildudeks seal kummuli olnud taldrik ning suur ülepanni kook oli lohistatud kõrvalasuva pliidiraua peale. Oehh!
Juhin tähelepanu ka faktile, et majapidamises elutseb khiizu. Aga see loom arvas heaks neid pisemaid loomakesi tõsiselt karta ning edaspidi, kui madin kapis ei lasknud enam rahulikult süüa, tõmbus pahasel ilmel kapiuksest eemale. Just tänu meie Mausi olemasolule ei julenud ma ka mürki panna: mine seda va kassiroju tea! Aga rotipopulatsioon õilmitses just seinte ja kappide vahel, kuhu rotilõksud (head suured kobakad, eksole) kuidagi ei mahu.
Võtsin siis natuke hoogu ja barrikadeerisin ühe Anti-Rats karbikese kilekottide ja purkidega ning asusin luurele. Paar tundi madinat ja kui siis karbi välja võtsin, oli too tühi. Juba vähem kui nädala pärast tulid rotid järgemööda peaaegu keskpõrandale radiaatori ette hinge heitma. No uskuge, see oli vast kurblik vaatepilt. Neli loomakest viisin nõndaviisi välja. Loomult mulle loomad, eriti targemat sorti, meeldivad juu. Lapsepõlves toitsin salaja oma toas riidekapi all elavat põlluhiirt jne. Aga selline jõuline invasioon oli liiast.
Mu nina ütleb mulle, et kuskil praos on veel üks koolend rott-loom. Aga seni pole teist (teisi?) üles leidnud, kuigi olen järgemööda seina juurest eemale tirinud kaks lauda ja pliidi, tuhninud valamukapis. Vaid suurem kogus rotijulki on lisandunud mu prügi hulka.
Kas mürki söönud rott on:
biolagunev jääde?
ohtlik jääde?
mürgipakend?
pargiprügi?
Ainus kindel asi on, et ta pole paber ega papp!

Janek Laidla tegutseb taas :)

2008-01-16T21:24:00.000+02:00

Ma lubasin endale, et alustan taas siia kribamist just sellest pealkirjast, mis peaks vähemalt somnikutes tekitama sellise mõnusa muheda meeleoluretke tagasi üle-eelmise lumelahingu aegadesse, kus ajakirjanike hea tahte tulemusena terve Laidla-maffia lumelahingu korraldamisega asjatas. Oli seal siis nii Janet (Sirtsu) kui ja Janek (Tinu) ja hulganisti laiendusi.
Eelmise nädala Ekspressis aga (jaa, ma olen korralik lugeja, iga lehetegija unistus: loen ka nupukesi) ilmus nupuke, milles kajastati Janek Laidla uusi saavutusi ajalooajakirjanduse vallas (vist Areeni osas märkus, et illmus uus number Tuna't). Tegijale jäi lootus, et originaal sisaldab ikka õiget nime ja minule veendumus, et nii kiirelt üks inime soovahetuse operatsiooni ikkagi läbi ei suuda teha.

Haa Tinuga on muudki ette võetud. Näiteks käisid kaks nõulaiferit kinos sulasegel jõuluaal ja kaesid lõpuks ära Stardusti kinopildi. See oli mõnus ja hea vaatamine, natuke raamist välja jne. Eks kes näinud on, teavad isegi ja kes pole, sellele pole ju paar repliiki kuigi teaberikkad.
Lisaks sellele võtsin poja ühes ja vaatasime ka Kuldse Kompassi ära. Mida nentida?

Esimese järgu superstaarid on leidnud fantasy-filmid.
Kuldne kompass jääb mu mällu küll vist igavesti kui täiesti erakordne Hollywoodi film: esmakordselt märkasin, et kino võimendist läbilastud hollika filmi vene keel oli tõesti vene keel, mitte selle kange ja puise moega jäljendamine!! No aru ma ei või, kas on tõega tegijamatel filmikompaniidel terve suure Ameerika peale seni lausa võimatu olnud leida vene keele rääkijaid või on see puhas laiskus. Aga respect selle filmi tegijaile! Paar kõlanud fraasi olid pingutuseta arusaadavad.

Taustaks: The Friends of Mr. Cairo

Läinud

2008-01-16T21:20:00.000+02:00

Läinud on paljugi, vahepeal aastanumbergi. Loodetavasti on möödas ka totaalne kaamoseaeg minu blogis, eksole.

Tulekul

2007-07-06T14:15:00.000+03:00

1. Laiuse lossipäev sel laupäeval, millele mul õnnestus end koos Grimmuga lapsehoidjateks ehk siis lasteprojekti läbiviijateks lubada. Paistab, kas kõik vajalik meie harrastustegevuseks on olemas-kaasas-ette nähtud. Lubasime nendega vist heinanukke teha, pärgi punuda, lippe värvida ja kaardile torkida, takistusriba läbida, märki visata ja Grimmut bofritega peksta. Hm, võib-olla veel midagi, aga seda ma hetkel ei mäleta.

2. Õhtuks aga, kui laadaüritus läbi, kukkus otse selgest taevast ehk siis Firieli telefonist kutse peenele püünele esinema. Catena alustab oma suvist maratonesinemiste sarja seega Laiuse lossivaremetest 7. juulil kell 18:00, mil "soojendame" Zorbast ja Tuberkuloitedit. Heh! Eks näis, kuidas välja tuleb.

3. Catena astub üles ka Tartu Hansapäevadel, konkreetsemalt siis 14. juulil kell 14:30 ja 18:30 Antoniuse õues, kus laulame kõigile sõpradele ja tuttavatele ja muidu toredatele inimestele erinevate rahvaste rahvalaule. Tulge meile kaasa elama, eksole?

4. Ja nädal enne Viljandi Folki läheb lahti tõeline ja meie esimene tuur piki Eestimaa põhjaranniku kirikuid. Kui satute kohal olema või läheduseski, siis olete alati teretulnud meid kuulama. Kontserdid on tasuta, eksole, ainult kohaletulemise vaev. Kui Hansapäevade etteaste tuleb suhteliselt lõbusapoolne, siis kirikutuuril laulame ka suure hulga vaimulikke rahvalaule, mis vahel koguni pühalikud on. Liigume siis ringi sedasi:

20.07 kell 20:00 Leesi kirikus

21.07 kell 12:00 Käsmu kirikus

21.07 kell 20:00 Esku kabelis

22.07 kell 10:00 Haljala kirikus

Seniks aga, olge mõnusad!

See on nüüd möödas

2007-06-30T17:57:00.000+03:00

Jah, empsi ärasaatmise siitilmast sinna, kus olla parem, on nüüd möödas ja ma olen ikka veel ühes tükis. Ma olen teile kõigile, kes mind sellest katsumusest läbi aitasid, kirjeldamatult tänulik. Tarvis oli just seda nõu, abi ja jõudu, tahtmist mind ikka veel käimas hoida ja eriti teadmist, et te ikka olemas olete.
Matuste korraldamine ja kogu inimese siitilmast lahkumisega seotu on küll vist planeeritud sellise teraapilise tegevusena, mis ei lase selle korraldajal hetkekski lödiks vajuda. Ma tegelikult pelgan pisut seda aega, mis nüüd tuleb. Olge siis armsad ja hoidke mind usinasti tiksumas ja käimas, ajage siia-sinna ja leidke põhjust ringi rabelemiseks. Siis ma ei vaju täitsa ära, eksole!
Elu on lill, jah, mõnikord ta närtsib ära ja siis tulevad viljad, kaspole? Magusamad või mõrumad, kõvemad või pehmemad, suuremad või pisemad. Aga jah, kalli teile kõigile!

Jarõna Ilo joonistatud Elulill

***

2007-06-25T07:07:00.000+03:00

Ema suri täna öösel. Nuuksti!
Istun ja ootan aega, et saaks perearstile helistada..
Ja mis ma nüüd peale hakkan?

Sain süsti teha

2007-06-19T21:18:00.001+03:00

Ja-jahh, täna õhtul tuli mulle külla (õigemini ju saadeti) õde Jaanika. Ikka selle va empsi pärast. Tema pidi olema parim onkoloogiahaigla õde lamatiste vallas. Ootasin oma suht negatiivse kogemuse põhjal ühelt õelt vingus nägu, tülpimust ja väsimust; aga võta näpust! Jaanika marssis sisse kui päike, tervitas meie uudishimulikku kassiloru ja lausa pakatas energiast, tooli ei tahtnud, ütles, et kükitada on mõnus!

Jaanika avas briljantrohelise pudeli ja pabistas, et äkki ajab vurtsu välja, et see peale autosõitu vahel mullijoogi mõõdu välja annab. Jaanikal oli kotis uskumatu varu sidumist, määrdeid, tablette, süste jms. Ta jättis osa mulle maha, näitas ette, noomis ema, sehkendas, koos keerasime empsi nii ja naapidi ja tohterdasime teda.

Jaanika tõstis lauale ka süstelahused ja süstla ja teatas, et mul tuleb iga päev empsi süstida. Minu kõhe suhtumine (tõepoolest, ma ei ole vist elus kordagi kedagi ise süstinud) tehti joonelt põrmuks teatega, et ta õpetab kohesiinjapraegu ning just sedamoodi asi kujuneski. Nüüd saan iga päev oma frustrakat empsi nõelaga torkides maandada, eksole. Ja päikesejänkust õde pidas veel empsile sütitava loengu sellest, kuidas ta tuleb mu kiusamisi kenasti taluda.

Tjah, mul tuleb nüüd end apteegis kenasti vaeseks varustada lisaks Jaanika tagavaradele, aga pole vast hullu: astelpajuõli, haavatampoonid ja kinnitusplaaster, vesinik, brijantroheline, hobuseannus Ibuprofeeni, kõikeitulekohemeelde, homme õhtul pidi Jaanika veel lisaks tooma rohtu ja retsepte ning minema Diakooniahaiglasse vaatama, mis issanda imetegu seal selle järjekorraga siis toimub. Teate, tuju läks lihtsalt kohe paremaks, kuigi empsiga sehkendada tuleb muidugi rohkem.

Ma ei ole vist elu sees näinud sellist õde, kes oma suht koledat tööd sellise armastuse ja säraga teeks; vahtisin teda vist vahepeal kui imetegu. Annaks keegi, et talle selle eest tõeliselt vääriliselt tasutaks!!

Mul on kolm nime

2007-06-19T00:09:00.000+03:00

Just praegu tuli Kaisa-Mai minu juurde ja teatas, et asi on imelik: "Emme, aga sinul on kolm nime - Kairi, Kuldmari ja Mammu!!" Eks mul nüüd siis tuleb elada õnneliku tundega, et laps on emme identiteediküsimustega hästi kursis.

Taustaks veider segu Yat Kha'st ja Yoko Kanno'st

Mul on närvipõletik ..

2007-06-18T20:33:00.000+03:00

.. parema käe õlas, õlavarres, abaluu ja muu seesuguse piirkonna sees. Ehh! See on tõeliselt valus ja tegelikult on valus ka niimoodi arvuti taga klõbistada, aga mis seals ikka, põletame ohtralt halba karmat.

Asi sai alguse sellest, et ... ma ei tea isegi millest, aga ühel kenal hommikul ärkasin nii, et kael allapoole vaatama ei paindunud ja õlg oli tiba valus. Lootsin, et külmetus ja läheb üle. Tutkit! Vana inimene ei peaks enam seesugust lollust uskuma. Esimese nädala vedasin end veel usinalt töö vahet, kus vinnasin ja tegin veel muidki huvipakkuvaid liigutusi. Aga ega see siis õlale meeldinud! Kukkus lõhkuma kui hull, enamb ei saand magada ka ega midagi, sest kuidagimoodi olla ei olnud võimalik. Lootsin, et päkapiku juures toime pandud saunariitus asja parandab, aga ei. Ülejärgmisel päeval ei tahtnud eladagi.

Asja teeb keeruliseks tõsiasi, et kuulun statistilise enamuse hulka ehk olen paremakäeline; valu teeb loomulikult ka parem käsi. Aeg-ajalt surevad ka sõrmed ära ja sõrmeotsadki on tuimad, ent samal ajal hellad. Olen avastanud, et mul on ka vasak käsi ja sellega saab mingil määral korvata fakti, et kahvel-nuga käes ei seisa ja paberitki on raske tõsta. Hmm. Teoorias ei tohiks seda kätt nüüd suuremat koormata, aga ei maksa unustada, et mul on kodus lamatiste käes vaevlev voodihaige emps, keda vaatamata läbilõikavale protestikisale ikkagi keerata ning tõsta tuleb. Kahjuks seda ühe käega kuidagi ei tee.

Elan režiimil 3 tabletti ibuprofeeni päevas (põletiku ja valu vastu) ning midagi peale ka määrida. Probleem aga just selles milleski kipub olema. Kõik need inimrassi esindajaile määratud möginad on leebed kut lõhnageelid - tolku eimiskit. Nüüd vaatame, mida suudab sel nädalal Tallinnamaale jõudev pudulojustele mõeldud määrimine. See peaks ehk vähe tõhusam olema kui esteetidest humanitele mõeldud hõrk lõhnasegu. Ja muidugi ei tohi asi saada külma, tuuletõmmet ega muid seesuguseid suve juurde kuuluvaid privileege. Millal ujuma saab?
Kõige mittevalusam on olla nii seistes kui lebotades käsi otse üle pea taeva (või seina) poole tõstetud asendis. Andku keegi mulle kannatust see ishias üle elada!! Leian end viimasel ajal suht sageli arutlemas näiteks selle üle, mitu kilo mu käsi kaalub või mitu njuutonit ruutsentimeetri kohta rõhub mu keha pikaliasendis haigettegeva abaluu ümbrusele. Saast küll, tuleta veel füüsikakursus meelde, eksole!
Olen avatud ettepanekutele ja pakkumistele ihuhäda leevendamise osas.

Talguüritus Dwalinnas

2007-06-15T16:45:00.000+03:00

Möödunud laupäeval siis sai vastatud isand päkapiku üleskutsele osaleda metsatöödel ja sinna juurde kuuluval meelelahutusprogrammil Dwalinnas. Eks ta ole, kui õlg lõhkus valutada ja ema kodus selili, pooloimetu ja tegutsemisvõietu kui silgukala. Võttis jupikese kahtlemist ja kõhklemist, enne kui otsustasin minna.
Selgus, et somnikud seadsid tolsamal nädalavahetusel sihi hoopis Vääna mere kõrvalke peesitama ja somnikute hulka kuuluvad ponid ei vastanud peale minu ja Tinu üleskutsele. Aga msi seal sisi ikka. Pakkisin Kaisa, magamiskotid ja saunalinad kaasa ning sinna me läksimegi.
Kuna meil Tinuga oli mõlemal veel hommikupoole asjatoimetusi, siis tabas meie nuhtlus Koset alles hilisel pärastlõunal ja kohale jõudnuina jäi mulje, et sel päeval meil küll enam palgiveoga tegelda ei õnnestu. Esiti anti me valdusse hoopis hekikäärid ja mitu head juppi natuke metsistunud hekki. Hea küll, ristkülikukujulised tahukad on ju ka mingis mõttes võluvad, ent asjade käigus tekkis tiba konstruktiivsem plaan: pügada ajapikku vähemalt ühest jupist päkapiku maja ees välja kena lohe. Eks see nõuab nüüd edaspidiseid arutlusi ja planeerimist, aga mõttel on ikkagi jumet võikuidas?
Ujuma ei soovinud keegi minna. Peale Kaisa muidugi, kellele entusiasmipuudus ses osas mitte mokkamööda ei olnud. Aga mina ei tahtnud oma lõhkuva õlaga kuskile külmetama minna ja teistelgi paistis pigem tegemist olevat. Likvideerinud veel naadikasvanduse maja kõrvalt, õnnestus lõpuks ka mõned palgujupid ära vedada. Hmm, kuigi nuga ja kahvel eriti käes ei kippunud seisma, lasi valutav käsi palke ikkagi kuidagi hiivata. Ilmselt on siin mängus liigutamise spetsiifika..
Õhtane saun mu õlale igatahes meeldis ning seetõttu kujunes saunasviibimise pikkus traditsiooniliseks: no poole viieni vähemalt. Kasvavas hommikuvalguses sauna ees end jahutades jõudis taas mu teadvusse tõsiasi, milline üksmeelne sootsium ikkagi metsalinnukeste vägi on: esimene koleerik säutsatas korraks ja viie sekundi pärast oli terve mets kädistavaid mölalõugu täis; üks isasem kui teine.
Ja veel, ma ei ole eluski kuulnud napakalt haukuvat kägulooma, aga päkapiku maadel elu veeretav kukulind esmalt küll kukkus pisut, ent siis läks sujuvalt haukumisele üle. Ei ole küll kuulnud, et kägud erilised imitaatorid oleksid, aga täpselt nõndamoodi see siis kõlaski: kukkuu-kukkuu-kukkuu..auhh-auhh-auhh-auhh! Ja nii ikka tükk aega järgemööda.
Järgmisel päeval ei läinud loosi vibulaskmine, munagolf ka mitte, kuigi rada innukalt mängijaid ootas. Hoopis parema kultuuralaksu sai TTÜ Meeskoori kevadkontserdi salvestust vaadates, kuhu saatus mind kahjuks ei lubanud. Elu on imelik ikka: kutsud korra aastas päkapikku oma kontserdile, saad vastuseks, et neil ka samal õhtul kevadkontsert on. Ja mõlemal veel Laia uulitsa peal. Heh! Aga hea meel, et sai ära nähtud. Seekord tehti siis sõud rohkem kui muiste, mis kokkuvõtteks oli parajaks timmitud hübriid maskiballi filmidest, klassikalisest koorimuusikast ja solistidega etteastetest. Aplaus!

P.S. Päkal perenaine majas. Mis väga tore näha oli!

Pildike Nõmme kevadfolgilt

2007-06-15T16:06:00.001+03:00

Selleaastast Nõmme kevadfolki oli õnnistatud kena ilmaga, eriti arvestades eelmisel aastal toimunud avaürituse ilmaprohmakaga. Kohale jõudsime Kaisaga küll alles teisel päeval ja siiski alles poolepealt, ent hullu polnud miskit. Pidu alles kogus hoogu ja Virre oli seks aaks ainult ühe avaloo jõudnud teha.
Kaisaga on jälle see probleem, et tahab ta oma jutu järgi ikka hirmsasti kaasa kontserdile tulla, aga kohapeal paelub teda alati miski muu. On see siis väiksema lapse ebapüsivus või soov võtta olukorrast, mis võtta annab, ei oskagi täpselt kosta. Igatahes oli tal nalja küllaga ja somnikud aitasid sellele ikka kõvasti kaasa ka. Allolev pilt on nabitud lehelt teemo.rahvamuusik.ee ja tänud "Kurja silma" pruukimise eest peaks ilmselt kuuluma just Teemo Berkisele.

Virre headuses ei kahtle ju keegi, Auli lõbustas rahvahulka torupilli- ja trummitransiga, ent meeldiva üllatusena jäi silma just prantslaste ZEF, mille poisid tundsid end laval kompromissitult mõnusalt ja nakatasid selle olemisega ka paljud vaatajate hulgast. Einoh, mis sa ikka kostad, kui mees säeb endale kaela roosa kravati, suskab suhu sigareti ja tõmbab siis mõnuga lõõtsa ning tšillib teiste tüüpidega laval kui mõnusas tänavakohvikus!

Lemmikmängule Webby-Oss

2007-05-10T13:23:00.000+03:00

Ei saa rõõmustamata olla, et meie pere lemmikmängule - Samorost'ile - jagati teiste kategooriate kõrval veebioss ehk Webby. Minu meelest igati teenitult: meeldib neid flashimõistatusi lahendada nii väiksemale kui ka suuremale lapsele, isegi naudin kogu mängu ilu ja väikseid nükkeid hea meelega. Hea mees, kes muusikaga on viitsinud tegelda ka.
Eh, kes veel maitset suhu pole saanud, siis nautige ometi:
Samorost 1
Samorost 2

Kõik, mis me sellest saime

2007-05-08T22:18:00.000+03:00

Tjah,

tööl usteparanduse (mingi keenjus oli teisel märuliööl automaatuksi kangutanud),
poes kollased lindid, paberipaanid, sildid ja muu keelav-osundav atribuutika alkolettide-aluste ees;
metsikult igat liiki tähelepanu teisriikide poolt;
paar emotsioonikat sõnavahetust koosolekutel (vene kliendil on probleemid, aga te ei taha laenu and, jah?);
murelik-patriootlike klientide kõned (kuda teil seal on? meil Viljandis ikka täitsa rahulik, aga te seal pidagi ikka vastu!);
kirgliku vihmalootuse homseks päevaks (et kohe hommikust hilisööni kallaks kuis jaksab);
paljude poodide palju varasema sulgemisaja (mis sa ikka tõmbled, kui viina ei saa müüa);
põnevad veenamisharjutused pubilettide eest (no te ei pea ju sel pudelil tingimata korki pealt võtma, ma saan ise ka hakkama);
ühte teemapunkti kivistunud meedia;
Filtri tee kalmistu teadvustamise rahavamassidele (kui paljud enne ikka täpselt teadsid, kus too salapärane kalmistu asub, eksole);
huvitavad duumasaadikud, kes kutsuvad üles Eesti asju vältima ning siis ise tagasisõidul lennukis Vana Tallinnat trimpavad ja uhkelt Montoni kilekottidega ringi jalutavad;
jne., jne.

Tõeline tohuvabohu. Oleks märts, ütleks, et nagu jänesed märtsis, aga ei ole ju. Vast tuleb kohevarsti ka soojem ilmake ja suvised meeleolud, kolivad noored taas kuskile lebotama-integreeruma ja rahu jälle majas.

Möödund ajast...

2007-05-06T18:42:00.000+03:00

... võiks paljugi seletada ja rääkida, eks ta ole oma viga, et nii harva järeltulevat põlve arvuti tagant minema ässitan.
Aga mitte seda ei tahtnud mina rääkida, kuigi vabandused ka kahtlemata omal kohal oleksid.

Reede õhtupoolikul olnud taas Catena sünnipäevakontsert, sedapuhku neljas juba. Juba peaks mõistma pisut lällata küll ja üsna tublisti tatsuda. Ja peaaegu niimoodi see välja tuligi. Miskipärast, mis on tegelikult palju asju kokku, tuli kogu esinemine suht tujutult välja; alles kontserdi lõpuks sai natuke hoogu sisse ja isegi siis tabasin Taavi kivistamas oma akadeemilist pilku noodimapi sisse. Et ka kõik need, kes kindlasti lubasid kohale tulla, ei tulnud... Aga mis seal ikka, kes kohal oli, see kiitis küll ja pärastine äraolemine Kassi man oli lihtsalt kodune ja mõnus.

Täna aga tegin vahvaid eksperimente 7-10 aastaste lastega. Nimelt korraldasin Kaisa sünnipäevapeo esmakordselt bowlingus. Tibud olid igatahes vaprad, veeretasid-vinnasid-loopisid kuule lausa kaks tundi järgemööda ning siis järgnes etteaste Browni liikumises olevad põrandapoleerimislapid. Noh, kuskil oli neil kõigil igatahes hästi laetud patareid sees, nii et energiat jätkus veel pealekaubagi; hea, et see kirbukari ise radu mööda veerema ei läinud, kuigi ei saa kurta, et nad poleks üritanud. Kütuseks minu poolt kulus ära mitu head liitrit morssi. (Kas teile tuleb vahel meelde see kaunis lapsepõlv, kui mindi sünnipäevale, nositi vaid leiba, aeti üksteist taga ja siis morssi ja jälle leiba; ning kui siis ükskord koju jõuti, hakkas peale tavaline joru: mul on kõht tühi, emme, anna palun süüa?)

Aga nii üldises plaanis, kuidas mul läinud on. Jah, ma olen elus, aga mis elu see on (haa! nii hea on vahel vinguda)! Tööl on kiire, aga ei saa kurta, et igav oleks; töölt kohe koju ja kööki süüa tegema, Kaisaga õppimistseremoonia ja natuke ajalehte. Eks uni tuleb ka magus ja nii see peamiselt käibki. Tuleks midagi kardinaalsemat ette võtta ehk, ent takistus istub-lebab tagatoas ning ei lase pikemaks kodunt jalga lasta. Suveks peab igatahes miskit kontruktiivset välja mõtlema, sest Kaisa ei ole igatahes koduaresti ära teeninud ja üksi ma teda veel küll kuskile jooksu ei lase.

Olge aga edasi tublid ja mõnusad! Küll ma ka ellu jään, no tõepoolest.

Mõned kuupäevad,

2007-02-10T15:14:00.000+02:00

mis tulevad meelde:

12. jaanuar

Minu köögis sooritatud Kõrvitsa rituaalmõrv, mille juures valatud ohtralt verd (Tinu oma) ja higi (minu oma); pisarad tulevad hiljem. Tulemina valmis 4 kõrvitsasaia. Irmiel ja Krissu on Eestimaal.

13. jaanuar

Minu köögis keedetud kõrvitsamoosi (keeda kõrvits pehmeks, nõruta, peksa sodiks, pane keema, lisa kaneeli ja suhkrut ning ühe tõhusa sidruni kiledest puhastatud viljaliha), mis tuli imehea ja sobis saiale, ent eriti hästi pannkookidele.
Dwalinnas manustatud hernesuppi kõrvitsa seemnesaiaga. Oxforellis peetud isand Dwalini jubileum koos eriti hea seltskonna ja eriti hea tegevusega.
NB! Võtsin peale põlveoppi tantsida, no nii nagu päriselt: välja tuli! Jei!

14. jaanuar

Hommik Oxforellis ja pannkoogid Dwalinnas. Õhtul plaadiesitluse laulmine ja hea-parema pakkumine ning isesöömine Laste Loomingu majas. Kahju, et keegi mu sõpradest ei saanud/soovinud kohale tulla.

15. jaanuar

Emps haiglasse. Õhtul minu juures Monopoli-põrgu. Kaisa võitis Irmieli abiga. Krissu ja Irmiel järgmisel päeval minema.

jaanuari lõpp

Jooksin tööl salaja koridoris, nii tasakesi ja varbaotstel kui võimalik.

31. jaanuar

Lauluproovist pidin varem ära minema, et koju jõudes veel midagi ära teha. Laulda ei saanudki eriti, tegid väikese koosseisuga ja siis tuli juba lahkuda. Paar laulu, mis laulda jõudsingi, läksid kellavaatamise nahka. Nii vist hakkabki olema. Ma ei laula liiga hästi ja loobumismeeleolu koos meeleheitega on täiuslik. Pühapäeviti proovides niikuinii eriti käia ei saa. Aga rahvast tuleb juurde, kes minust kordi paremini laulavad, nii et seltskond võidab niiehknii.

1. veebruar

Kaisal väga kõrge palavik. Jälle jama.

3. veebruar

Välksu sünnipäev, kuhu ma ei saa, eksole. Tagantjärele soovin talle õnneveski majja, et see kunagi otsa ei saaks. Õnne läheb elus tihtipeale väga vaja. Kurvastan tasakesi ja põgenen ära.

6. veebruar

Emal diabeetiline kooma. Paistab, et keeras mõistuse ka segamini.

7. veebruar

Lauluproovi ei saa, kodus päris põrgu lahti. Mul oli ilmselt kaotusmeeleolusid tundes õigus, et ei sobi laulmas käima.

8. veebruar

Eluisu on otsas.

9. veebruar

Jooksin avalikult bussi peale. Ei olnud vist kõige parem idee.

10. veebruar

Ma ei tea, mida teha.

Talveune aegu ...

2007-01-28T13:29:00.000+02:00

... näeme me mõnikord und ja siis meeldib naissoole mõelda, et mõnikord, õige sajala, oleme me ilusad. Allikas ja inspiratsioon Krafinna blogist. Osalt nõus, osalt mitte. Nagu alati :p

Which Ultimate Beautiful Woman are You?

You are smart and sexy!
Take this quiz!

Peen kultuuraline pidu "Võluflöödi" seltsis

2006-12-03T20:30:00.000+02:00

Nojah, mis siis ikka nädala sees erilist juhtuda saab, kui sind järjekindlalt hommikul tööle ja töölt koju veetakse, aga noh.. Laupäeva hommikul lasti emps haiglast koju, suhteliselt viisakas konditsioonis, kuigi jälle natuke viletsam kui enne. Teisipäeval jälle oli meie autojuhil kena juubel ning selle käigus tuli välja tõsiasi, et too on kirglik jahimees ning muidu ka kalamees. Sünnipäevalaud oli lookas mu jaoks suht harjumatute lihatoodete all: hirveliha, hirvevorst, metssea liha ja vorst, põdraliha ja vorst. Kusjuures ülimaitsvalt valmistatud, mida just sageli ei kohta, kuigi ulukiliha vahel ikka ette tuleb.. Elu näitab ikka vahvalt kätte tõsiasja, kui halvasti me tegelikult enda ümber toimetavaid inimesi tunneme.

Aga laupäevast edasi. No sel aastal võivad meie pankurid küll kirja panna kui kultuurse aasta, kuna jõulupeo asemel korraldati seekord peen väljasõit Vanemuise teatrisse ooperit kuulama-vaatama. Kaks bussitäit laeti Tallinnas rahvast täis ja juba lõuna aal kihutasime Taaralinna poole. Kahju muidugi neist, kes haigeks oskasid jääda või muidu ooperi ära põlgasid, ent viis tundi bussiga loksumist ei ole muidugi ka meelakkumine. Õnneks läks osadel pidu juba bussis lahti. Riburada jõudsid kohale ka bussid Narvast-Jõhvist, Rakverest, Võrust, Pärnust ja Viljandist. Viimasena, muidugi, jõudis kohale Tartu rahvas ise.

No ja siis hakkas peale: tervitusjoogid, veel veini, pealikud pidasid fuajees mikrofoniga kõnet ja oli muidu ka pidulik olemine, mida pisut muidugi segas tühi kõht ja käeulatuses seisev lookas pikk laud. Aga kõned olid õnneks lõbusad ja suht mitteametlikud ning muidugi oli tarvis ka tublimaid meeles pidada. Parimad tellerid lennutatakse Egiptimaale, teistele suruti pihku peened puuviljakausid koos auhinnakleepsuga ning ... noh ... midagi materiaalset ka. Tõime oma paarilisega hammaste vahel ära kõige koostööaltima üksuse auhinna. Nüüd tuleb siis Kaubamajja seda va kinkekaarti realiseerima minna. Küllap tuleb toime :) !

Ega tohutust õgimisorgiast koos veiniga olegi ju suurt pajatada, nii et varsti-varsti leidsin end teisest reast praktiliselt otse lavale vahtimas. Ei ole enam aastaid, pikki aastaid Vanemuises käinud, nii et taas oli kõik kuidagi uudne ja silmale jagus palju vahtimist. Lava tundus Estoniaga võrreldes ikka ülipisike aga mis siis sellest.

Etendusest endast. Eks Võluflöödi muusikat ole ennegi kuuldud, nüüd jäi üle vaadata-kuulata, kuidas lauldakse, millised on kostüümid, lavakujundus. Lavastaja oli valinud vähe kaasaegsema võtme igihalja tüki lavaletoomiseks, tegelased kulgesid mööda lava viigipükste, pintsakute, päevasärkide, teksadega jne. Et siis kõik oleks nagu peategelase uni katusekambris, mis tipneb neiu kohalejõudmisega, kohver näpu vahel. Heh! No olgu. Ma ootaks ise huviga ära ka kontseptsiooni virtuaalmaailmast lähtuvalt, kus tegelaskujud peavad läbima mitmed questid ja siis õnnelikult õhutsöögilauas (või msn-is) kokku saavad. Iseenesest oleks muidugi ka raske olnud kogu Võluflöödi muinasjutuline grandioossus pisikesse lavakarpi ära mahutada.

Lootsime Öökununganna osas näha reklaamitud neegrit, ent see ei täitunud. Iseenesest ei olnud ka tolle õhtu külalisstaar halvemast puust, kuigi natuke segas tõsiasi, et kõigi eestikeelsete laulukeste vahele kandis tema oma aariad ette saksa keeles. Vabanduseks muidugi see, et tegu on venelannaga. Paraku tulenes sellest ka veider hetk, kui Öökuninganna oma tütrega repliike pidi vahetama. Ka Paminat, kangelannat, mängis venelanna, ent siiski kohalik. Hästi mängis-laulis, juures vaid pisuke aktsent. Pange nüüd kokku täiesti puukeeles lausutud eestikeelsed repliigid mittekohaliku venelanna ja kerge aktsendiga vastulaused kohaliku venelanna vahel; tekkis küsimus, miks nad neid repliike siis kasvõi saksa või vene keeles ei lausunud, üleval näidati niikuinii inglise- ja eestikeelset tõlget, heh!
Minu lemmikuks jäi kahtlemata koolivend Taavi, kes Papageno osa mängis. Hea mäng, suurepärane laulmine ja nauditav olemine. 12 punkti!

Kokkuvõtteks ei olnud halb ajakulutus, mis korvas isegi tapva istumismaratoni bussis. Kõhus veel hea kook ja meeldivad naabrid bussis, kulgesime kodu poole tagasi. Juba tiba enne ühte Tallinnas, törts peale ühte kodus. Pole hullu, kuni järgmise korrani. Jalg pisut kangestus kogu üritusest, ent küll ta liikuma saab. Elame-näeme.

Lugupidamisega teie Papagena (kelleks kolleegid mid peale etendust korduvalt ristisid, nu-nuhh).

Laupäev - tantsupäev

2006-11-26T11:53:00.000+02:00

... ja muidutubliolemise päev.
Hommikust saati kasutasin ära olukorda, et emps ei olnud nädalavahetusel ees ja kommenteerimas, suutsin tegutseda saastaharimise rindel nii köögis kui mujalgi elamises, mida loodan täna jõuliselt jätkata. Tuleb kasuks. Ja kasutasin enda paistes põse kallal suht radikaalseid koduseid vahendeid. Mingid tulemused on olemas.

Kuna sõber Juhus mängis kätte kaks kutset Saku Suurhallis toimuvale International Open Tallinn võistlustantsu maailmakarika etapile, siis õhtupoole limpasin koos Kaisaga platsi. Ei ole elus kordagi sellisel üritusel käinud, niisiis võtsin asja valge lehena. No muidugi oli asjal tohutult välist glamuuri, kleitide sära ja nõtkelt liikuvad meesisendid on ka suht harv nähtus, ent kõige alt aimus siiski ulganiste verd, higi ja pisaraid. Igas vanuseklassis.

Uskusin, et ladina-ameerika tantsude päev ongi lõbusam jälgida, ent kui sinna vahele pikiti kahe noorteklassi standardtantsude finaalid, siis see mõjus vahelduseks kui palsam hingele; ning muidugi meenus enda elu parim tantsuelamus Tartu päevilt, kui sai ühe EPA Klubis toimuva peo ajal aknast väljutud ja seal laternavalgel vaikselt langeva lume all aeglast valssi tantsitud. Oh, vana inimese rõõmud, ja-jahh :).

Toimus ka Rumba Cup, mis tegi selle tantsu olemuse mulle nüüd küll otsast lõpuni selgeks: puhtakujuline raskekahurväe poolt tulistatud meeleline laks vastassugupoole aadressil, samas kui samba osutus vaid kergemaks flirdiks. Sain ka teada, et naispool etendas pasodoble'is hoopis keebi rolli, mitte meestel adrenaliini ülespeksvat sarvilist. Näedsasiis.

Kaisagi paistis etendusi nautivat, kuigi vahepeal teatas õnnetu näoga, et ei suuda kuidagi välja valida kõige ilusamat kleiti ja kõige paremini tantsivat paari. Ei kahetse, et käisin, natuke nukraks tegi aga mõistatamine, millal ise jälle tantsuvõimeliseks osutuma peaksin. Hilja tuttu, hiljem üles kui muidu, muud pole nagu ette heita. Korraldajad olid leiutanud ka uue sponsorfirma: Pluss Miinus Euronics; huvitav, kas sel ka tõepõhi all või juhtus nüüd lihtsalt üks mikserdamine kuskil ajusopis?

Tuleb taas massiivne perenaisetamise-emmetamise päev. Osalt muidugi kahju, kuna oleks võinud ka maal sauna saada ja muidu mõnusat närvipuhkamist korraldada. We will survive!

Oliver Shanti - Shaman

Udukas

2006-11-24T23:39:00.000+02:00

Teisipäev: põlvest võeti niidid (traadid) välja, imelik on olla, jalg hakkas kohe valutama.

Kolmapäev: mulle pakuti telefonis jõuliselt altkäemaksu, kohe mitu korda ja otse, et ma kohtutäide arestid ära kaotaksin. Asi päädis kohtamisele kutsumise ja lastele isaks pakkumisega. Pull on ikka küll seda va issanda loomaaeda telefonitorus kuulata. Üle kahe nädala taas laulmas käia oli hingekosutav, vast ehk saabki sest Raeplatsis laulmisest mingit asja.

Neljapäev: põsk paistetas üles, külma saand, saadan. Tööle ikka tuuakse-viiakse (musid töökaaslased). Emps topiti haiglasse, esmaspäeval hakatakse keemiat tegema. Jõle. Arvuti sai lõppeks korralikud subwooferiga kõllid.

Reede: täna vist. Isegi šokolaadi ei taha, Spunk oli pool päeva kadunud. Raha on otsas ja palavik tõusis. Mesi on hea. Kellel on terava otsaga skalpelli, lööks endale ise noa sisse? Jõletum udutunne on sees.

Vaatame, mis laupäev toob. Peaks haiglasse empsi vaatama minema, ent ei kujuta ette, kuidas ma sinna komberdama peaksin palaviku ja painava jalaga. Eks siis näeb. 95lk venekeelse rämepangandusalase teksti eesti keelde panemise karikas läks sellest nädalavahetusest mööda.

Tsauki! Lähen nüüd põlvele elu sisse väänama.

Nädalavahetuse patutegu

2006-11-19T18:57:00.000+02:00

Sai siis sel nädalavahetusel suurema kaliibriga pattu tehtud:
riskisin ja ronisin sauna oma põlvega, millel veel õmblused sees. Jamatean, et see ei olnud kõige mõistlikum ja et põlv oleks võinud paiste minna kui maakera ja et haavadesse võinuks mustust minna jne.

Aga ma natuke ikka mõtlesin ka enne: võtsin ühes antiseptiku ja steriilsed haavaplaastrid ning peale saunatamise asendasin vanad plaastrid kohe uutega. Tähelepanek: vanasti mo meelest õmmeldi haavu siidiga kinni, nüüd tundus kanguse poolest suisa traat olevat. Heh!

Laval vajus jalg ilusti jõnkshaaval kõverasse rippu ja vahepeal jälle sujuvalt peaaegu sirgeks; ja nii mitu korda. Hea! Vähemalt tänase päeva on ilusti sama olukord püsinud, nii et liigutusteraapia missugune. Ja põlv ei ole paistes ja ei valuta ikka veel, jei! Ja kurikuulus kollane liga tuli kah lõplikult jala pealt maha. Võit kohe mitmekülgne.

Eks sai ulganiste muud pattu kah tehtud, ent sellest ajalugu vaikib traditsioonilisel kombel. Igatahes ma ei joonud ega suitsetanud! :P

Pagemine haigemajast

2006-11-14T10:54:00.000+02:00

Veits ebamugav oli muidugi mingites sundasendites magada, ent see hommikune uni on ju, teadagi, see kõikse magusam asi. Seetõttu ei rõõmustanud mu meeli mitte sugugi õde, kes kella 6 paiku miskeid kraadiklaase jagas. Hommik algas tegelikult sebimisega vanamammist naabrinna ümber, kes öise lärmilöömise eest riielda sai. Seepeale oli mammi oma tähelepanuvajaduse ilmselt rahuldanud, lükkas prillid ninale ja jäi õndsalt norsates tuttu.

Hommikuks vedel mannapuder, aga see-eest moosiga. Uhh! Ja miski arstide visiit. Tohter viskas teki hoogsalt kõrvale ja rebis püksisääre üles, kõik jõllavad. Surub jala sirgu ja annab teistele aru: 20 aastat tagasi tehtud parandused kenasti taastunud, ristatiside rebenenud.

"Mis juhtus, "uuris üks teine tohtrihärra.
"Jooksis tõkkeid."
"Milliseid tõkkeid?"
"Tõkkejooksu, noh."
"Aaaa!"
"Otsus?"
"Koju."
"Haiguslehte on tarvis?"
"Mmmm ... jaa!"
"Taastusravi harjutused tuua!"
"Just nii!"
......
"Aaa, vabandust! Kas ma käia tohin?"
"Jaa, muidugi."

Jei! Koju lastakse. Nüüd tuleb veel oodata-oodata-oodata.
Tuleb tädi pataka paberitega, millel esmalt kirjas, mislaadi vigastusega tegu, siis taastusravi plaan. Päris vahva, kogu taastumisaeg on 6 - 8 kuud. Kas me niikaua vastu peame ikka? Koos hakkasime liigest murdma; ikka sirgeks surumine ja siis kõverdamine. Te ei usu, millist mulksumist, raginat, krudinat ja naksumist sellest kosta võib, kui vähegi painutada. Üsna spuuki tunne, ausõna. Ja niimoodi siis mitu korda iga päev. Oehh! Ja valus on see väänamine, sindrinahk, ka veel pealekauba. Tuleb karmavõlga tasuda ja kannatada. Ja nagu tädi seletab ja paber kinntab, peaks alguses ikka mitu nädalat kargu või kepiga käima, lubatud max koormus põlvele 15 kilo.

Pikapeale sain ka ametlikud paberid kätte ja võtsin ette viimse nunnu-gadgetiga kimamise piki koridori, et voodipäevatasu ära maksta. Ega sellest vist tänapäeval kellelgi pääsu pole, lao Tammsaare letti ühe päeva eest, aga see on veel kerge pääsemine. Poole kimamishoo pealt ilmus tohter äkki koridori peale, puuris mind range pilguga ja nentis:

"Miks te sellega sõidate? Ma ju ütlesin, et võite kõndida!"

Haa, sporditohtritel on alati igas asjas eriarvamus, see jõhkramapoolne. Eks mul tuleb nüüd nuputada, mida peale hakata. Riided toodi kõik üles kätte, helistasin taas Ivari välja ja seekord, kui palusin end igaks juhuks alla saata, et mitte mõne nõmeda koha peal ilma kepita ninuli lennata, suruti taas ratastooli. Nojah, grande finale puhul lasin sel siis sündida. Fuajees lubasin, et istun kenasti paigal, kuni järgi tullakse, aga tegelikult hoovasin end seina, tooliseljatugede ja uksepiitade najal joonelt õue, sealt torusidpidi, tirilimps, sõidutee äärde ja jäin õndsalt ühele jalale toetudes õhku nuusutama ja Ivarit ootama.

Mõnna! Ja suurde bussi hiivamine ei võtnudki pool sajandit, kodutrepist sai inimkargu abil ka kenasti üles ja voilla! kohal ma olingi. No inimõiguste kohaselt oleksin pidanud nüüd kenasti voodis vedelema ja end teenida laskma, ent mis ei ole võimalik, see ei ole võimalik. Kohe kupatasin end empsi vingumise saatel kööki süüa tegema ja õhtut ootama. Elu on julm, ent see-eest vägagi ebaõiglane.

Targu ma haiglas kellelegi ei maininud, et õhtul põgenen joonelt klassikokkutulekule. Oleks ilmselt ebavajalikku paanikat ja noomimisreflekse tinginud. Elame veel.. Aga ei kõnni eriti. Mõne kuu pärast jookseme kergelt, raisk!

Ahjaa, lõpetuseks ka kena pildike, mida Kala juba nägi ja mis eriti anatoomiahuviliste südant rõemustama peaks, et mis siis ikkagi viga oli:

Haigla camp

2006-11-13T13:44:00.000+02:00

Avasin silmad ja Saatuse tahtel jõllitasin otse suurde seinakella. Ehe hommikutunne ja sedastus: saadanas, ma olen lootusetult tööle hiljaks jäänud, appimisnüüdsaab!! Kell oli täpselt 12 päeval. Sulgesin silmad ja mõtlesin, et niimoodi seda elu nüüd küll enam edasi elada ei saa; kuhu me niimoodi jõuame, ah?

Ringutasin ja tahtsin nina sügada - ei saanud, mingi asi oli ees. Kompimismeel kinnitas mulle, et näos on miski mask. Mingid otsad hakkasid peas kokku saama, ahaa, ma olen vist tegelikult kuskil mujal, haiglas näiteks ning see võiks olla ... ee ... hapnikumask, jei! Lõin hoopis lootusrikkamalt uuesti silmad lahti ja vahtisin huvitunult ringi. See oli üks vahva lesila, kuhu oppidelt ohvreid toibuma kärutati, suur ja valge saal, seinte ääres veel igasugused aparaadid ja puha. Rebisin tüdinult maski näost, kilemütsi peast ja üritasin teki alla piiluda, ei lastud, nähh! kästi rahulikult vedelda. Ma ei tahtnud rahulikult vedelda, ma tahtsin eeskätt juua (oli sel päeval joomata-söömata, tuletame meelde) ja kõht hakkas ka juba korisema. Ohates lohistati mind siis raamiga lifti ja tagasi kaheksandale korrusele. Südametud inimesed ei olnud tilgutit ikka veel ära võtnud, kui tü(i)lgastav.

Palat, kuhu mu ratastel liikumisvahend pargiti, osutus hiljem intensiivraviks; jällegi mõistatus, miks mind peeti vääriliseks traumatoloogia intensiivi paigutamiseks, rangelt võttes polnud mul ju peale massiivse invaliidistumise muhvigi viga. Kaks vene mammit vedeles seal ka, üks selline vanamemm, kes pidevalt pisaraid valas teemal, et keegi teda ei armasta ja teine tunduvalt mõistlikum tädi, kel jalg paksu kipsi all ja vaid ohkas kohati. Elame üle! Mind jäeti rahule ilmselt sel põhjusel, et olin nende silmis mõistuseta frukt, kes veel narkoosist toibub (võimidagitaolist); täpselt sellist juurvilja ma siis edukalt umbes poole tunni jooksul ka teesklesin, siis sai uudishimu must ikkagi võitu: ablasin end istuli ja keerasin vargsi ning võidukalt ringi piiludes tekiserva kõrvale.

Uups! jalg oli ... noh, kuidas ma seda nüüd ütlengi ... kollane!!! Kiire pilk teisele jalale tegi kindlaks, et midagi loomulikku selles ei olnud, too oli kenasti roosa edasi; ja üleskääritud püksisääre küljes oli ka mitu kollast plekki. Niih, olgu, aga asja korvas natuke kaks serviti üle teineteise ulatuvat säravvalget plaastrit mu kollasel põlvel. Võis peaaegu rahule jääda, kui vaid näljasurm silme ees ei terendanuks. Toodi jäine geelikott põlve ümber, mis päris rahuldavalt külmavärinad esile kutsus. Kortsutasin tilguti poole kulmu, aga tibake oli veel järgi; püsisin hillitsetult vait. Jalg ei valutanud veel.

Näljasurma probleemi lahendas varsti sanitar, kes kopsas öökapile klaasi ... mmmm! ... rosinakompotiga. Algamas tõeline haiglacamp, aga rosinakompott on kahtlemata hea. Varsti toodi ka taldrikutäis sousti-kartulit-kanapihve-kapsasalatit, kõik kenasti maitsetult magedad nagu haiglas ikka. Häda ei andnud häbeneda, hingasin kõik umbes paari minutiga keresse ja lubasin lõpuks mõnsa tahtliku uinaku. Jalg ei valutanud ikka veel.

Unemaalt tõi mind tagasi igavesti muhe, igikestev sporditohter Annus, kes mind ka lõiganud oli. Jutukuse poolest nood väga ei hiilga, ent info suutis edasi anda küll: mul olevat rebenenud põlveliigese eesmine ristatiside ja nüüd tuli mul anda tohtrile pühalik lubadus tippspordiga hüvasti jätta; kusjuures too paistis seda tõsiselt võtvat. Mul oli küll keeruline sama tõsiseks jääda, ent andsin rollimängurile kohaselt vist ikka heroilise mõõdu välja küll, kui ohates nentisin, et olgu siis pealegi. Hüvasti, purustamata maailmarekordid, igavesti adjöö, olümpiamängude tähesära, nuuksti! rotb* Ja lisaks nending, et vist peaks ikka ööseks haiglasse sisse jätma - ehk koguneb põlve veri (või vesi), siis hea kohe hommikul välja võtta. Kui võluv!

Okei, diagnoosiga olin ma natuke tuttav, kuna mu ülemus oli mind sellest eelnevalt valgustanud kui ühest jubedamast lõigust põlveliigese vigastusete vallas. See selleks, keskendume hiljem. Selge oli vaid see, et tegu ei olnudki triviaalse põlvemeniski lõikusega, vaid mitu kraadi kangema orkimisega. Aga avasin kohe paanikaosakonna. Õde tagastas mulle mobla-rahakoti-ehted ning alustasin paanika levitamisega. Mul polnud susse ega hambaharja-akulaadijat, puudus igasugune meelelahutus jne. Veendunud, et ühtki tilka mu kannatusekarikasse enam ei kuku, lasin urisedes kanüüli käest välja sikutada. Huvitusin, et kuidas ma peaksin vetsu külastama, mille peale veeretati kohale eriti lahe gadget - kõrge, ülalt polsterdatud rinnutamisalaga, kahe käepidemega ja ratastel raam. Bueno, testimine osutus niivõrd edukaks, et armusin sellesse kihutamisvahendisse jäägitult. Ja jalg ei valutanudki.

Grimmu, hea hing, lubas mind kohe vaatama tulla ja raamatutega varustada. Jäin ootama. Ants-Kristjan pidi kodust vajalikud vidinad kohale lohistama. Veelgi parem. Ja ega kaua tulnudki igavleda ja enda lõbuks gadgetiga piki koridore kimada. Saabus Grim KOLME raamatuga, millest valisin kohe välja Prätsu. Toodi õhtusöömaaeg: selle joogi nimi oli vist tinglikult tee, ent keel ei paindunud seda selleks nimetama. Ohkasin ja nukrutsedes meenutasin, et on olemas ka kofi. Kahjuks oli allkorrusel olev kofik juba kinni, nii et Grimmul ei õnnestunud mind sellega varustada. Aga tal oli palju parem mõte: tellis välja Turgoni, kes elas somnikutest haiglale kõige lähemal, koos presskannutäie kofiga. Milline õndsus! Ja mu punased sussid ja akulaadija ja puha! Peaaegu pisar tuleb silma, kui mõelda selle peale, mida ma ilma sõbruta peale hakanuks. (Mammu teeb teile praegu Allahit, jee!). Lisaks pakuti nälgavaakuvale Mammule veel riisiga piimasuppi, mida Mammu vägagi armastab. Näljatunne sundis mind juba ette vähemalt teist taldrikutäit veel välja kauplema. Seepeale jõllitati mind küll suht arusaamatul pilgul: personali arvates pidanuks ma peale üldnarkoosi vähemalt pool päeva öökima ja toidumõtete peale luksatama. Ju on Mammu sisikond siis millestki muust tehtud (mõtleb õudusega soodraakonitele proua Ramkini tallis). Aga suppi lubati ja anti ka, jei! Ja ka selle peale ei hakanud jalg valutama.

Õhtu. Nagu luksus: leidsin voodil (jaa, vahepeal vahetati raam voodi vastu) jalutsist sellise kangi, millega seljatuge üles sai vändata, tekitasin mugava lamatsi. Valasin aga presskannust kofit tassi, rüüpasin aeg-ajalt ja lugesin Soul Music'ut. Ei teind teistest väljagi. Elul on ikka värv olemas, kasvõi haiglas. Pakuti miskeid süste-tablette, olin hämmeldunud seisukohal. Jalg ei valutanud ikka veel, unerohtu pole elus kordagi võtnud. Aga tagala kindlustamiseks võtsin armulikult miski valuvaigisti tableti ikkagi vastu. Norr!! ....

To be continued

*rolling on the bed

Kui Mammu neljaba omikul kliinikumi jõudis ...

2006-11-12T21:29:00.000+02:00

... ei olnud seal veel mitte midagi alanud. Käes instruktsioon olla söömata-joomata kell 7:30 koos peretohtri saatekirjaga platsis, tegi kohapeal lausa nõutuks: uksed lukus, kõik pime, silt teatamas, et avatakse alles kell 9:00. Nojahh. Matsin juba mõttes poolenisti maha mõtte veel samal päeval lõikuslauale saada ja kobisin T-särgis ja sukkpüksteta tööle.

Kell 9 tehtud kõne kliinikumi sedastas tõe, et oleksin pidanud olema hoopis Mustamäe haiglas. Pole hullu, ütles kena näitsik, helistage sinna ja andis numbri. Üllatus-üllatus, ka sealpool ei tulnud norimist, vaid hoolitsev küsimus, et kus ma praegu viibin ja kui ruttu kohale saaksin ja et pole hullu, tulge ikka, küll me tohtriga räägime. Heh! Kuhu on jäänud snappy-meedikud? Seepeale ajas Ivartšik oma pirukale hääled sisse ja rallisime Mustakale.

Haigla. Järjekorraautomaat registratuuris, väga peen, valida kohe mitme kategooria vahel. Esimese asjana prinditi kohe välja terve A4 kleepsulehetäis nime ja isikukoodi ja haigusloo numbriga, millest esimene ka kiirköitja kaanel endale koha leidis. Natuke sebimist ja saadeti plaaniliste haigete garderoobi, kus mu ihukatted üles riputati-kirjutati ja lõpuks üks mammi mind üles viis. I traumatoloogia osakonna valvepersonal oli uskumatult lõbus ja lahke, kuigi keskkond seda minu arust küll soodustada ei tohiks.

Üüberkena noor valvearst (mees mõistagi) viis mind seepeale oranžile(!) diivanile vestlema ehk haiguslugu täitma. Noppeid vestlusest:

Arst: Kuidas see teil siis 20 aastat tagasi juhtus?
Mina: Noh ... eee ... mängisin korvpalli.
Sünge hääl seljatagant: Korvpall on Saatanast!
(Sünge hääle omanikuks osutus kahel kepil komberdav Jaak Salumets)

Arst: Aga kuidas see teil siis nüüd juhtus?
Mina: Jooksin tõkkeid, noh.
Mammi kõrvaldiivanilt: Ma kohe teadsin, et te nägu on tuttav, nägin teid hijuti telekast!!
Mina: artikuleerimata mõmin

Ülejäänud riided lasti kappi riputada ning asemele anti meeldivad valged pikad püksid ning särk, polnud paha algus. Ehted korjati maha ja paigutati kuskile vastutavale hoiule. Ainult naiste näod muutusid veidraks, kui peale arvukate sõrmuste eemaldamist sikutasin sama soojaga jalast soki ja muukisin ka varbarõnga maha :)

Ja siis hõikus üks jeleda jaalega näitsik kut Vargamäe Krõõt piki koridor, et aeg opile minna. Sanitar proovis mind igati ratastooli suruda, ent Mammu osutas vastupanu. Prrgut, sellega ma nüüd küll liiklema ei hakka, kui jalg ikka veel kannab all! Sanitar avaldas liftis ärisaladuse: mulle tehakse üldnarkoos. Jei!

Opi ooteruumis avastati mult veel salakaubana kõrvarõngas, mis konfiskeeriti ja pandi peaaegu vägivaldselt raamile pikali, nii et viimase sirge läbisin ripplage vahtides raamil. Nomaitia, miks ma sinna siis jalutadai võind!

Sibin-sabin, kribin-krabin ja nad panid miski tilguti üles. Liiter füsioloogilist lahust, nagu kindlaks tegin. No olgu siis. Kaks tükki möllas samal aal jala kallal, nii et ma ei suutnud enam kõigele korraga keskenduda. Küllap saab õhtuks koju, heh! Ja jõllasin mõttetul ilmel tilgutist regulaarselt kukkuvaid tilkasid...

To be continued

Jõhvi kontserdimaja ja Swingle Singers

2006-11-12T20:40:00.000+02:00

Juhtus nii, et enne pöördelisi sündmusi möödunud neljapäeval sadas mulle sülle kaks piletit Jõhvi Kontserdimajas toimuvale the Swingle Singers kontserdile Bachist Biitliteni. Ju isake Juhus ise tahtis, et ma veel tiba ringi saaks vaadata. Nagu selgus, on meil pangas alanud kampaania Kultuurseks Eesti eri otstes või midagi taolist. Igatahes näeb asi välja nii, et varakult ostetakse ära teatri või kontserdi piletid (odavam) ja panga poolt on transport sinna ja tagasi.

Teisipäeva õhtul siis startisime kena bussiga otse Ida-Virumaale. Natuke kõhe oli peale seda hirmsat lopsu Tartu maanteel, millest mängule siirdumise tõttu mööda tuli sõita. Aga polnud hullu, kogu tee toideti mind kõrvalpingilt biokeefiri ja kohupiimakorpide-juustuga, nii et hirmu tarvis enam kohta ei jagunud.

Ma ei suuda isegi meenutada, et oleksin kunagi teadlikult Jõhvi oma jalakesi tõstnud. Tee kõrval kõrgusid pimeduses räbumäed ja umbes poole maa peal oli maa taas valge lume all peidus. Ilus. Aga Jõhvi kontserdimaja ise oli pimedas tõeline vaatamisväärsus: klaasist seinad, kõigil korrustel toimuv kenasti välja valgustatud ja jälgitav. Suur võimas garderoob, seinal värvirõõmus laste joonistus, lilleline telefoniputka. Ainukeseks miinuseks võiks lugeda tõiga, et arvuka rahvahulga sisse-välja liikumiseks on ette nähtud vaid ainumas kitsas uks. Seal tuli küll pikalt oodata ja hambaid lõgistada. Ei oleks oodanud, et Jõhvi-suguses väikeses paigas on nõnda suur kultuurakoht olemas; meile ootamatul kombel oli nii saal kui ka rõdu rahvast tulvil: palju-palju eestlasi, sekka ka märgatav osa vene keelt kõnelevaid kodanikke.
Kontsert ise oli kirjeldamatu kaif. Olles ise lauljarahva hulka kuuluv isend, ei saanud antud a capella seltskond mind küll kuidagi külmaks jätta. Kui vaja, siis jazz-band, kui soovi, siis orkester, kui meeldis, siis keskaegne moosekantide seltskond. Taas sai veendutud, et inimhäälega on võimalik uskumatult palju ära teha. Lisaks igale laulule tehtud koreograafia, mida vürtsitas pidevalt mõnus briti huumor.

Repertuaar algas, nagu lubatud, Bachist ja lõppeks esitasid kenad kaheksa inimest veel karja lisalugusid, kui saal püsti seistes jalgu trampis. Kimalase lend võiks igatahes nende esituses kanda klassikalist pealkirja Raid tapab majas ja aias. Stiilne. Kes veel ei tunne ega tea, siis viitena siia kirja ka nende kodusaidi aadress: http://www.swinglesingers.com/

Tagasiteel tuli korraks kiusatus teha vahepeatus Viitna kõrtsis, aga kuna teekond pikk ja kodud ning järgmine tööpäev ees ootamas, siis jäi see meeltesegadus korraldamata. Juba pool üks kodus-voodis: pole paha!

Tervitused teisest ilmast!

2006-11-11T18:37:00.000+02:00

Nonii, see Maskeraad 2 mäng sai ka siis läbitud (või ka mitte läbitud).
Margel tekkis juba merereisi alguses hea tunne, kui viimasepeal rase Bellake ikka kaasa ei tulnud, vaid hoopis haiglasse sünnitusvalude kätte vaevlema läks. Kahju ainult, et pojake murelikult koos temaga maha jäi. Aga kasvatus on kasvatus, loomulikult.
Seltskond tundus vähe kahtlane, ent samas intrigeerivalt võluv. Noorus tuli meelde koos pulmamängudega... Ja-jahh. Päris vallatud need vene moodi mängud, mis isegi meie tähtsad kaasad käpukile maha lükkasid.
Siis aga hakkasid asjad segaseks muutuma, iniemsed kaduma, meid ei lastud enam oma mõnusasse kajutisse ja ... KABOOM!... lendas kõik äkitselt õhku ning leidsin end rõõmsalt koos tütrekesega pilve servalt kallile kaasale lehvitamas. Kuidagi järsult katkes see reis, aga siin üleval on ka hea, eksole?
R.I.P. see laevatäis rahvast ja jaksu neile, kes selle supi pärast ära peavad helpima.
Tõeliselt meeleolukas mäng. Sellist teeks veelkord ja uuesti. Kallid Liiliale ja Pixile ja seksikale karvajalale Vorashile! Tublid olite! Ärge kurvastage, siin üleval on ka hea olla.

Aroonia ja trellid

2006-10-26T13:24:00.000+03:00

Minu saak tänasest mailboxist:

"Helistasite Maa-ameti infotelefonil.
Kui soovite esitada kaebusi, vajutage tärn; kui soovite maid
vahetada, vajutage trellid."

Haljas teras ja kaamera ihhu

2006-10-23T20:49:00.000+03:00

Tjahh, täna sai siis see kauaoodatud arstilkäik ära tehtud ja oma luukav koib ette näidatud. Saatuse tahtel täpselt sama sporditohtri juures, kes mu põlvega ka kauges koolipõlves noamänge mängis.

Tulemus on täpselt see, mida oodata oligi: 20 aastat vana trauma on uuesti katki läinud ja spordiarstile omase jõhkruse ja lakoonilisusega teatati mulle, et 9. november, ilmuda kell 7:30 söömata-joomata platsi. Kerge piercing ning aetakse sisse kaamera ning veel midagi jõledat. Võehh. Hea veel, et erakliinik Haigekassalt raha mõistab küsida ning peale suht üüratu visiiditasu ei küsitagi mult selle uue kehakaunistamise viisi eest raha juurde.

Kui ellu jään, lastakse õhtuks koju. Ma ei tea, süda teeb sees tuta-luta, kuigi aeg on kõvasti kortse mu näkku juurde kündnud. Teisalt, noh, tööle ei pea ju sel päeval minema (ka halbadel asjadel on mõningane helgem aspekt man). Ja ma ei tea siiamaani (miks ma ometi ei küsinud), kas seekord toimub asi teadvusel või antakse ikka enne nuiaga lagipähe ka.

Aga ehk on mäng kogu seda tulevärki väärt. On ära tüüdanud pidev valu, lonkamine, tekk-põlve-all-magamine, võimetus kükitada, joosta, hüpata või kasvõi korralikult autost välja ronida.

Moraal: sport on tervisele kahjulik, eriti vanas eas. Ära tee midagi sellist, mida kunagi teinud ei ole (loe: jookse tõkkeid).
Kuldmari, kes langes alles viimasel tõkkel. Dohh.

Kuninganna ja hiiliv Surm

2006-10-22T14:35:00.000+03:00

Nonii, the Queen on meid väisanud. Päris veider tundus see kõik selles fakti valguses, et ise töötan Narva maanteel ja kunigliku paari teekond viis õige mitu korda meie akende alt mööda.

Juba paar päeva varem saime kõik eriti kõrge prioriteediga teate turvajuhilt, mis sedastas, et kahel päeval ei tohi avada Narva maantee poole avanevaid aknaid ... mahalaskmise ähvardusel. Ja lõppu igaks juhuks, et see ei olevat nali ega midagi.

No avasime muidugi totalisaatori, et mitu pankurit kahe päeva jooksul siis ka maha kõmmutatakse. Panused algasid kahest ja lõppesid viiega. Eksisid kõik, muidugi.
Neljapäeval otsisime akende vastu liibunuina pidevalt naabri otsaesiselt punast snaipripüssi sihuku jälge; jama, ei midagi. Aga tore oli küll, kui lõuna aal helistab teiselt poolt teed jurist ja kaebleb, et ei saa üle tee, tehku me midagi, muidu jääb notaris käimata. Heh! Ja parklast väljasõidu ees laiutas käsi tõsine eesti vanamees poldivormis ning lõugas joviaalselt igale masinale: "Trassa zakrõõta!"

Kuskil ajalehes ei näinud kajastatavat tõika, et brittide kroonitud peade auks muudeti Tallinnas liiklus ajutiselt vasakpoolseks. Suur sireenidega autorong tuli Kadrioru poolt tagasi täpselt vastassuunavööndis. Ja me veel vingume siin, et ei avaldanud piisavalt austust, muljet ja bla-bla-blaa.

Kuninganna, muide, oli nunnu. Istus oma sinises kostüümes kenasti auto akna all ja lehvitas rõõmsalt kõigile.

Vaat sedasi. Aga reedel ei juhtunudki midagi, isegi polte ei olnud akna all ja liiklus ei seisnud. Üleüldine arvamus oli siis selline, et kuna julgeolek täna ilmselt kedagi maha ei lase, siis hiilib terve päeva snaipripüssiga vastasmaja katusel ringi meie endi turvapealik, et rahval karistamatuse tunnet ei tekiks.

Aga me jäime ellu. Mina kaa; kuigi blogi täitmise aktiivsust arvesse võttes ei näi see sugugi niimoodi. Vott. Aga varsti tuleb Põõsas...

Kas kevad?

2006-03-28T15:03:00.000+03:00

Mis on lahti? Kõik võimlevad ja treenivad kanni ja lihvivad pekke, kas mingi hullus on rahvast tabanud? Kevad tulekul?

Vihm on jääväljad nii mõnsalt ära libestanud, et ei ole mingi probleem oma külg pori/veelompi maha panna. Aga loodetavasti kujuneb see siiski umbes nädalaseks mööduvaks nähtuseks mitte kuudepikkuseks lögaagooniaks.

Peale selle, et valgusrežiim on läbinud tajutavaid muutusi, ei aimu mul veel küll kevadet kuskilt. Olgu, pea- ja hambavalu on tavaline nähtus.. kes käskis palja peaga õue minna otse peale peapesu, eh? Talvepakane on taas jätnud kustumatud jäljed mu näkku: nina hülgab oma naha tapva regulaarsusega umbes korra päevas. Kaua võib?

Peaks ehk vanainimese moodi end ülal pidama hakkama: Noorus lõbutseb niiehknii omasoodu, minu pingutused ja soovid nendega ühineda ei õnnestu kohe kuidagi. Täna hakkas Mammu lisaks kõigele muule veel ka puusast lonkama. Kinkige mulle kargud. Tegelikult mul vist isegi on kapi taga. Tegeleks oma kumminaalmaksudega ja pajataks naabrimuttidega sellest, millises poes kõige odavamad munad müügil on, kes avaliku elu tegelastest kellega käib ja kes millesse suri. Ja hakkaks ladnaameerikalikke seepe vahtima. Saaks ka teada, milles peitub sehukeste võlu.

Lehv-lehv, pikaleveninud noorpõlv!

Režiim

2006-03-16T15:12:00.000+02:00

Ema - temperatuur u 38, köha, hingamisraskused - Klacid500 10tbl
Kaisa - temperatuur üle 40, metsik köha, nohu, iiveldus, kurguvalu - Klacid250 10tbl
Ants - temperatuur kuni 40, õitsev köha, lopsakas nohu, iiveldus, kurguvalu - Klacid500 7tbl

pluss

palavikurohud, köharohud, kurgurohud ja nohurohud, mesi, tee, viin ja konstantne öökimine.
Mis me minu reale kirjutaksime? Millal see kõik tuleb ja kui räigelt? Kes viimasena jääb, pidi saama kõige vintskemad viirused endale kraesse..

Nägin täna vahvat ametimeest - fooripuhastaja; jalutas kesklinnas ringi, ämber sooja veega ja pika varrega harjake käes, peatus iga posti juures, mille küljes rippus mõni foor ning pesi igal fooritulel kenasti näo sooja veega puhtaks. Edu talle!

Kiire-kiire

2006-01-13T00:46:00.000+02:00

Nojahh, nüüd olen ka osaliselt riietatud. kes soovib näha korralikus hästiistuvas kostüümis Mammut, peab end kell 5 õhtul või kunagi lõuna paiku panga ukse lähedusse sättima.. Alustan revolutsiooni asjaajamises.
Kogu seda infot on saadanama palju ühekorraga vastu võtta, ent asi paraneb. Näod-nimed hakkavad selgeks saama.
Meeldib korralik espressomasin tööl ja värskete kohviubade uimastav hõng selle oasahtlis. Jube hea on kaifimas käia mõnikord.
Triin aitas juukseid värvida. Muahh! Paki peale kirjutatud oli - erkpunane. Pähe aga jäi ... miskipärast tume vask. Oijahh! Elu on imelik.
Täna oli töökaaslasel sünna. Oli hankinud ja pakkus vahvat porgandiga jogurtikooki. Nämma! Võiks ise ka kunagi proovida teha, ehk tuleb midagi sarnast välja?
Kaisal on lähenemas aabitsapidu. Peab kuidagi jänesekostüümi valmis meisterdama talle seks puhuks.
Ja saadan küll, miks peab just sel nädalal, kui tahan Jürkat vaatama minna, olema nii urrima palju kohustusi peale tööd?! Ma olen kuri, ausõna.

Mõni aeg tagasi lõpetasin Robin Hobbi triloogia "The Tawny Man". Ma ei tea, kas see on tingitud tõsiasjast, et raamatu on kirja pannud naisterahvas või millestki muust, aga enne ei saanud küll käest panna, kui kolmanda paksu tellise viimane lehekülg vasakule ära keeratud sai. Ei häiri mind eriti see pidev mõtisklemine ja sisemaailma vastuolude ümber keerutamine. Sellest ju paljuski elu ise koosneb. Fantaasiat jätkub ju ja see ei olegi kõige kehvemalt esitatud, mulle tundus päris haakuv kogu maailmaga. Meeldiv on ka nii umbes keskaegse olustiku usutav kujutamine. Kuigi lohistasin raamatud kodust minema, siis praegu hoopis teist teost üle lugedes pöördub mõte tihti kolmikraamatu manu tagasi. Kardetavasti võtan selle veel tulevikuski korra või mitu ette.. Ootan pingsalt aega, kuhu mahub "Liveship Traders" triloogia korralik lugemine pealiskaudse sirvimise asemel..

Libedus maja ümbruskonnas hakkab saavutama minu kujutlusvõime lage; st kehastudes igal hommikul lehmatädiks libedal jääväljal, mõtlen järjest kujukamalt, ent ka statistilisemalt sellele, kuidas vanemrahvas kasvavas tempos oma luid-konta purustavad peale sellel pinnal libastumist. Ei ole kenad mõtted, aga seejuures suht paratamatud.

Seoses sellega kuulutan ametlikult tagaotsitavateks kodanikud Soe Kevad ja Pikk Suvi. Leidjail teavitada Mammut ja vaevatasu eest võiks kohe kätte ka toimetada. Õu, tahaks lihtsalt natuke päikese käes vedelda, no niisama jah!! ning tunda, kuidas päike poeb su kehast osavalt läbi kui nõtke angerjas. Andke ometi armu ja kahjutustage Matid. Need ohtlikku sorti, kes pidevalt hiilivad seljataga ning sobival momendil liivakotiga otse pähe lajatavad. Lõualuud võib ju niimoodi paigast ära haigutada!

Jess, boss!

2006-01-04T02:27:00.000+02:00

Annan soovijatele teada, et olen sellest esmaspäevast alates ametlikult

kaelapaelastatud
magnetkaardistatud
kasutajanimestatud
ligipäästetud
meiliaadressistatud
paroolistatud
allkirjastatud
taltsutatud
hõivatud

Õhku on jäänud veel

riietatus
rikutus
ärahellitatus
pangakontostatus
lõplik varustatus
ümberkorraldatus

Päevakava tahab paika loksutamist. Ei suuda hoiduda ööloomastunud olekust, ent elu nõuab hommikuerksust ja päevatugevust. Kannatlik harjutamine viib sihile! Nt programm nimega "Iga päev (öö) juba pool tundi eelmisest varem voodisse" peaks andma mingeid kombatavaid tulemusi. Hoidke mulle pöialt (või saba või suurt varvast)!

Vahetasime ära

2006-01-02T20:42:00.000+02:00

Me saime sellega hakkama. Pidage meid kangelasteks vms. Somnikud said kokku üllatavalt tihedad read, et see olnu ära unustada ning uut meenutada. Tegevus: somniline. Kolm vaatemuuvit:
Monty Python and the Holy Grail
Malev
Jääaeg
Kõik koos kõikide lisadega.
Välk ja pauk Harjumäel ning idee teha pauku AÜ saatkonna ees (tekitab kiusatust, onju?) ning katse lasta sisse vähemalt üks pizzakoha aken ning Kala ebaõnnestunud katse vabaneda oma silma(de)st.
Ohjeldamatu kogus süüa.
Piiramatud Riski-mängupartiid.
Suutmatus hävitada suuremat osa olemasolnud etanooli tuletistest.
Suur hulk kõrge hinnangu pälvinud inimesi.
Hea.

Huvitav, miks me kogu aeg räägime 31. detsembril ja 1. jaanuaril uuest ja vanast? Kas see on mingi hingeline fetiš, et just siis ja just antud kohast alates jääb selja taha see "vana"? Kas eilne on vana? Kas tänane on juba uus? See on ju vaid tavaline aja kulgemine oma rööpas ja kui meil kuidagimoodu õnnestub end välja raputada sellest etteküntud vaost, kas alles siis peaks tekkima õigus ja võimalus nimetada seda "uueks"? Kui jätkame ikka sellistena, nagu praeguseks sirgunud ja kerkinud-küpsenud oleme, siis midagi uut siin maamuna peal ikkagi ju ei juhtu. Siit lähtuvalt:

Soovin kõigile siiakanti eksinuile just seda jõudu ja hoogu ja sära, et see ratas uut rada mööda veerema paisata; siis võib uus aasta, isegi uus elu alata kasvõi igal järgneval hommikul. Olge mõnusad ja tublikesed!! Kalli! (Would not hurt to save some hugs for myself).

Desperado
K

Lumehunt

2005-12-31T19:41:00.000+02:00

Lumehunt karjub keskööl kiriku-
aias, sa tõused kalmudest, sa lä-
hed lumehundi juurde, ta ei kar-
dagi sind, valge valgus valgus-

tab nukrat lumehunti, lumelilled
oma juustest kingid sa lumehun-
dile, ja siis ei ole lumehunti
enam, kellele küll kinkisid sa

lumelilled oma juustest, kellele
küll võiksid sa veel kinkida oma
lumise südamegi.

Toomas Liiv

Möödunud Maskeraad

2005-12-31T19:01:00.000+02:00

Nojah, tegelikult on ju sellest mängust nii palju aegu mööda läinud, pea kuu juba. Ja tantsumuusikat sinna ei saanudki ja.. Aga meenutamistväärt on see mäng igatahes ka kuu möödudes. Minu sügavad tänud Liiliale ja Grimmule selle kena rahvahulga kokkukorjamise ja ühes unenäos koostoimetama juhatamise eest. Minu kummardused.

Mängus oli palju mõnusaid hetki, häid meeleolukohti, karsummdi! rolli sisse minekuid, hulganisti uskumatult head kaasmängu.
Enda kohta sain taas paljugi teada; midagi, mis teeb rõõmu, midagi, mis paneb pead vangutama, midagi, mis nukralt naeratama. Ega ma vist enam palju muutu, ürita, kuidas soovid. Ja kena fotomeenutus sellest, kuis Marge tütrekese Sarah-Henriettaga külalisi tervitavad. Ilus mäng oli.

Ootuspärane

2005-11-29T00:32:00.000+02:00

Jälle on öö käes ja istun taas arvutis ja käitun seekord terve noorema põlvkonna ootuste päraselt. Kuulan Enyat ja biitleid. Muahh, tõepoolest, urrima vahva arvamus on noorsool minu muusikamaitsest olnud. Loodetavasti need, kes mind natuke tunnevad, on nüüdseks seda va arvamust pisut revideerinud.

Ootuspäraselt olen natuke tõbine ja ei liigu seega eriti kuskile.
Ja täiesti ettearvatavalt ei ole ma läbi lugenud pooligi neid teoseid, mida saatus ja elu minult nõuavad. Ja ilm (õigupoolest maapind) oli ootuspäraselt talumatu peale sellist lumesadu ja soojapuhangut. Lirts-lörts-liga kõikjal ja valimatult. Ja siis saan teada, et vana kolleeg, kellelt lootsin seltskonnatantsude muusikat välja pressida, on oma kondid lähemaks pooleteiseks kuuks Austraaliasse koristanud ja tal on, kujutage ette, suvi! "Elu on karm, ent see-eest ebaõiglane," ei väsi ma korrutamast.

Kaaslasteks Fervex, õunakook, arvuti ventilaatori lõugamine, külmavärinad ja tahtmatus magama minna. Jälle ma ei maga ja igatsen selle asemel suve taga..

Otsisime Spunki

2005-11-22T11:44:00.000+02:00

Nagu Telcontar tagantjärele irvitas, toimus eile õhtul täitsa blogitav üritus (mis on tõenduseks sellele, et xelluliit levib ning klassikuid jäädakse tsiteerima).

Kell 17:15 oli selge, et Spunk on trassil kool>>>kodu kuskile vasakule ära läinud. Käivitus operatsioon - "Otsime Spunki".

Koordinatsioon telefoni teel, otsingud pimeduses majade vahel, kõigi klassikaaslaste läbihelistamine, kelle numbrid olemas, ülekuulamised ja usutlused nii õpilaste kui õpside leeris. Oehh. Ja Telc helistab ning küsib, kuhu jäin, miks kofitama ei tulnud.. Ülevaade hetkeolukorrast pani vasttervenenud Telci konstruktiivselt liigutama ning trolliga Õika poole startima. Teavitati polte.

Tegin uurijatööd Internetis ja kui lõpuks pool Õismäe majadevahesid läbikamminud Telc siia jõudis ja mina uuesti välja läksin, jälgisime kahekesi kahest eri suunast, kuidas punane tuttmüts rahulolevalt kodu poole hüples. Üks kinnas kadunud, koolikott seljas ja ise justkui või sees. Kell oli juba 20:10 võinii.

Kosutuseks lausa pidi hankima kohupiimakorpe ja suurema moraaliloengu eest suutsin end ka hoida. Neiu lihtsalt käis ju klassivennal külas (üllatunud vasikasilmad). Ja kui oleks vahepeal koju tulnud, siis poleks ma ju külla lubanud (tunneb mind, sindrinahk, päris hästi). Ja tal on üleüldse nädalavahetus tihedalt täis planeeritud, muide (ei ole siin midagi, et plaane teen ainult mina, oleks aeg juba harjuda võimiss).

Kõik, mis ei tapa sind, tapab siiski mõned närvirakud. Pipi ja Klassijuhataja leidsid Spungi siiski üles. Otse koduõuelt, nagu klassikakirjanik ette oli näinud. Järelmite arutelu Kärdiga hilisööl pani jälle mõtlema moblade vajalikkusest ja rakendusvõimalustest tuulepäiste Spunkide kontrolli all hoidmise eesmärgil. Ma kohe ei tea..

Idüll on möödas, minema aeti ...

2005-11-21T23:13:00.000+02:00

Sügisidüll hullumajas sai läbi. Nuuks! Sest just seesugust idüllilist ravi vajab iga hulluke ses elus. Mida oskab hing veel tahta: dieet oli täiuslikult kosutav (kummardused ja kallid-paid Liiliale), termoravila toimis ja seal läbiviidud grupiteraapia samuti. Kehalised harjutused muusika saatel (on kindlaks tehtud, et elektroonilise vidina saatel saab suurepäraselt nt reilendrit tantsida), võistuvahtimine (eraldab korras närvidega haiged ülierutuvatest patsientidest), tervendavad mikstuurid vahelduva marginimetusega (aga kukšas paistavad kõik asjad ikka ühte värvi olevat, kui piimaga kohv just välja arvata), külm- ja vesiravila otse varbaulatuses ukse taga, tok-tokk soovijaile, põnevad kaasravialused, kenasti murelik-hoolitsev-toetav personal.. See oli nii tervendav, et naasesin pühapäeval peaaegu poolearulisena. Patsient Hulkurile kibedat kummivilinat ja nahkset roolikinnast! Kättemaksu magusam osa järgneb tulevikus..
Kummardused ja leff-leff vidin siitpoolt kõigile suurevaevanägijaile-korraldajaile. You were heroes this time!
Tänulik hull. Ootab koos teistega fotosid, et leida neilt peitupugenud tädi Rutt ning Tippjatäpile ja Tippjatäpile meelehead valmistada. Aweka varvaste vahel on peidus tiiger.. NurrCrata peab olema ettevaatlik..

Vahearuanne seisuga reede öö vastu laupäeva:

2005-11-19T00:54:00.000+02:00

Arvuti läks ****s*
Arvuti sai enam-vähem taas jooksma, videokaardi ventekas on läbi. Muuk-kruvikeerajate ja sobiva õli puudumise tõttu lükkub edasi nimetatud vidina puhastus.
Ühtlasi sai vahetatud toiteplokk ja kassikarvade-ning-tolmu-segu-rullid juhust kasutades kastist välja kühveldatud.
Mind tahetakse tööle moosida. Appi!
Juukseid peaks värvima, Paljasjalgne lubas ulatada abistava käe.
Homme (täna) on minek.
Ülehomme (homme) tagasitulek. Tähtede juurest. :P
Pael sai peaaegu valmis.
Kaisa lõikas kassil küünekääridega sabast paar salku välja.
Kaisa EI lõiganud telefonijuhet läbi (hea seegi juu).
Frikadellisupp ja mannavaht on head.
Ma ei tea, mitu korda ma veel hiinlastele loengut peaks lugema. See hirmutab mind pisut. Võib-olla nad esmaspäeval enam ei tulegi?
Ursula LeGuini "The Other Wind" sai läbi ja nüüd ka O. S. Cardi "Ender's Game". Minna uuele ringile? Mõlemad v. head ja soovitan.
Mul on rida lugemata raamatuid. Keegi peaks mind nende kiiremas korras lugemiseks kloonima. Ütleksin kenasti aitähh! ja teeks kniksu ka. Eriti siis, kui komplektis klooniga oleks ka datakaabel, mis ühtiks pistikuga mu kuklas.
Peaaegu kõik pistikupesad mu elamises logisevad ja ma ei söanda neid ise torkima hakata. Elektrik? Kes tunneb elektrikku?
Tagatoa aken on ikka vahetamata ning seetõttu elamine totaalselt peapeale pööratud.
Kassil on kõht lahti. Millest läheb toakiisul kõht lahti?
Hommikul teeb Mammu kaerahelbeputru, mõistagi, aga enne seda natuke magab ka, loodetavasti.

Head ööd!

Soolase leiva maik Laiuse kandis

2005-11-19T00:20:00.000+02:00

Niih, jõudsin siis nüüd, peaaegu nädal hiljem, ka selle olulise sündmuse juurde nagu Kuusekese soolaleivapidu keskkütte ja sooja veega korteris Laiuse südames. See ju ei loe, et osa meist juba varem seal kaks ööd peavarju oli saanud ja teadis igati hinnata ning kiita kõnesoleva korteri omadusi. Nüüd siis ametlik sool-leib.

Meie autotäis sai liikuma alles siis, kui Lehetäi juba poolel teel viibis. Seetõttu ootas meid saabudes "punane vaip" koos arvukalt sähvivate välklampidega. Selge - toimub publicity üritus. Küll eelneva kokkuleppe alusel perenaisega, ent igati asjakohasena testisin dušialust ja sooja vett. Oli olemas. Sain puhtamaks küll, seega töötas. Moondusin käigupealt Töllutibiks ja taassulandusin seltskonda.

Mida me tegime? Sellest pikalt pajatamine läheb ehk pikale ja enne lõppu tabab sõrmi krambihoog, ent mõned meenutused siis allpool:

Laminaatparketile ei tohi midagi ilma sobiva anumata asetada.
Külaliste raamatu täitmine kujunes sellesama raamatu kinkinud somnikutele intelligentsiprooviks.
Somnikud mõistavad hammustada küll. Mõni eriti valusalt ja mõni ainult pimedas.
Punane vein nahal mõjub kui veri ja äratab sinus igiammuse uinunud vampiiri.
Parim aeg surnuaias jalutada on pimedas; veel parem aeg aga siis, kui teised juba magamislarpi teevad ja hommikuvalgusest puudub vaid tunnike või paar.
Magamislarbi quest on unenägemine. Hommikul antakse aru karmile geemõmmikule teemal, mis unes nähti. Quest on täidetud, kui uni on meeles ja lisaks veel värviline ning põnev. Muidu saadab mõmm uuele ringile.
Somnikute käitumine ei ripu ära pruugitud alkoholi hulgast, ent etanooli pruukinud somnik muutub pisut filosoofilisemaks.
Awekas on kuningas, MOTT.
Raha peab küsima rohkem ja jabura summa, siis ehk antaksegi (rohkem).
Isikuttõendav dokument tuleb lahingus hambus hoida, siis teavad somnikud su laiba lähedastele tagastada.
Kui somnikutel ei ole porgandeid käepärast, siis tehakse käepäraseks mõni bofferporgand.
Peamiselt on muidugi süüdi Sprot Kala, ent antud nädalavahetusel sekundeeris talle hoogsalt Aweron, kes oli kõiges süüdi lihtsalt seetõttu, et tal puudumise tõttu puudus võimalus midagi enda kaitseks öelda.
Makaronisalatit jätkub ka hommikuks ja see on hea.
Kui te ei ole Kuldmari magamiskotis asja uurimas käinud, ei saa te ka väita, et ma olen paljas! Õppige mõtlema, noored! Ja mul on alati varbarõngas pealekõigemuu!
Lahing toimub ilmselt kuninga magamistoas (või sain ma millestki valesti aru).
Teil peabki juhe tekkima, kui ootamatult somnikute seltskonda sattute; kõik on korras.
Varahommik peale magamata ööd on parim aeg zomparilarbiks.
Heil, kofitermosed!

See oli väsitav, ent vahva. Täiendused on teretulnud.

Saadaval pisikesed nurrupuntrad!

2005-11-16T22:45:00.000+02:00

Awekas otsib oma ploogis abi kahele neljajalgsele, sabastatud ja karvasele nurrumasinale ontliku kodu leidmiseks. Kes lugema juhtub, ehk ulatab abistava käe.

Originaalteade koos piltidega

Olgem inimesed ja omagem karvaseid sõbrakesi!
Ise juba omaja

Sadistica ja masohhistica

2005-11-16T14:54:00.000+02:00

Kes on meie ühiskonnas suurimad sado-maso mängude harrastajad? Sellele saab olla vaid ühene vastus - õpetajad! Esmalt subtiilne sadistica kontrolltööde-tunnikontrollide-testide-tasemetööde-eksamite näol ning seejärel, kui saadud kaif hakkab juba vaikselt lahtuma, saabub tõe hetk. Tõsiselt masendav maso-aeg on käes. Nüüd tuleb see kõik läbi lugeda, üle vaadata, parandada, hinnata ning seista silmitsi paraja kogukonnaga, kelle silmis välgub vaid üks küsimus - miks? Vaid tugevaimad jäävad ellu ning säilitavad terve mõistuse.

Ja siis minnakse uuele ringile. Hail, õpetajad!

Töllerdus rokikoffikus reede ja lauba vahetamise eel ja aegu

2005-11-16T02:17:00.000+02:00

Nii et tellisin siis Nõmme Avatud Noortekeskuse ette takso. Peale veerandtunnist ootamist sahises masin ette ning teatasin vastuvaidlemist mittekannataval toonil: "Rock Cafe!" Juht võttis kohalt ning piilus kavala näoga minu suunas.
juht: "Kas teile meeldib rockmuusika või?"
me: "Jaa!"
juht/keeras rahulolevalt raadio kinni, kobas pisut ringi ning lükkas plaadimängijasse plaadi sisse.
me/ nendib, et kõllid on põhjas ja Rammsteini "Reise, Reise" rokib täiega.
juht: "Sobib?"
me/ noogutab, sest rääkida oli keeruline.

Nõnda me RC õuel maandusime, taksoseinad mürtsumas. Rasvane inimsaba lookles õuelt kaugele. Hiljem sain teada, et lõpp kuskil kaugel-kaugel oli.. Saatus otsustas nüüd pisut leebuda ning Tasarieli ja Staari näol mulle alt uksest mitte eriti kauget ootepositsiooni pakkuda. Kannatlikkus viis ukseni, neljast trepikäigust üles, ülemise ukse vahelt sisse ja tiba edasi... ning siis klaarus alles Saatuse täielik sulamine - seitse inimest peale meid suleti uksed. Brr! Edasi läks kõik pehme kiirusega, ent see turvakas pidi küll end julge hundina tundma, kes uksel kõõlus ja teatas, et rohkem sisse ei lasta. Trepilt ja õuest kostuva vokaali amplituud oli märkimisväärne.. Kartsin hullemat, ent edasine sujus mahedalt ning sirgjooneliselt.

RC oli täis pakitud. Huvitav, mis selle tingis: kas DVD salvestus või see, et sisse lasti ka noorsugu. Logistika oli igatahes läbi mõeldud: all alkoholi ei saanud ja kui olin leidnud kaassomnikute seltsingu koos larparitest noosooga, pannud maha pommraske seljakoti ja mantlist kestunud, tundsin, kuidas neel ning häälepaelad niisutust vajavad. Heh! Tipsasin siis ülakorrusele, kust enne tagasi ei lastud, kui tops tühi. Seoses sellega õnnestus ka ringi patseerida ning esmalt sisse joosta Cratale ning seejärel ka Shalaya, Aweka ja Ghiliga põkkuda. No tõepoolest tundus, et kõik mu rohkem ja vähem tuttavad (mõne kurbliku erandiga) on end töllama sättinud.

Metsatöll oli muidugi võimas. Mehed olid ilmselt kõvasti enne vaeva ka näinud, et asi sujuvalt välja kukuks. Bya ja Tralayni juures posti naal oli suht hää ülevaade pildist laval ja enda ümber ning parajasse transsi ajasin end mõne looga kahtlemata ka. Häälepaelad said tõsise Töllutrenni igatahes. Kodus end niigi tagasi hoitud ja öösiti vaguralt ja vaikselt mõmisetud. Hea, et post ikka korralikust betoonist valatud oli .. küünejälgi sisse jätta ei õnnestunud.. Ja selle urrima salvestuskaameraga sain paraja laksu vastu pead ja lõugu. Praegugi valutab natuke ja irmus hell on ka. Aga need on muidugi pisiasjad..

Edasine logistika, mille käigus noorsugu klubist välja köeti, oli muidugi täisealiste inimõiguste rikkumine, otsene diskrimineerimine vanuse järgi: meid aeti kut loomakari üles ja hoiti seal kinni noorte lahkumiseni. Aga no mis teha, kui oled juba selline vanur. Vähemalt koju magama ei saadetud.

Oort. Hüva nagu ikka. Võib-olla ehk pisut metalsemas vormingus kui folgil, mis oli ilmselt tingitud ka publikust ja kohast. Eriti leebed lood ettekandele lihtsalt ei tulnud. Ent sõjalaulu ajal toimus küll folk vol2. Trexx, Hallsilm jt näitasid needitud publikule lava ees haljast terast täpselt kut suvisel folgil. Muljetavaldav illustratsioon sellele loole igatahes.

Dawn of Gehenna jõudis aga välja juba puhtakujulisema raskemetalli juurde. Seks aaks oli rivvi jäänud veel neli eriti vaprat somnikut: Sirtsu, Kalake ja Turgon koos minuga :P. Ei olnud enne seda kampa kunagi kuulnud, ent ajas oleks justkui tükk aega tagasi astunud. DoG lugudel oli mulle nii esteetiline (muahh), kuid eeskätt sentimentaalne väärtus. Hah! Meenusid aastad, kui jooksin ise ringi tagis, neetides ja paar kilo metalli ümber kaela rippumas. Oleks vist kauemakski jäänud, ent seljad hakkasid üles ütlema ning umbes poole esinemise pealt andsid viimsed vaprad somnikud alla. Magada pidi ka saama, et veel samal päeval Laiusele Firieli soolakale jõuda. Oehh.. aga padi oli pehme ja uni eriti magus..

Staari pildid olukorrast

Vanameister

2005-11-14T00:08:00.000+02:00

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, kuidas isand Denethor mind ammu ära moosis Tolkieni-friikidele koolituse avaloengut lugema. Elust ja loomingust üldisemalt. See siis reede õhtul aset leidiski. Toatäis särasilmi ootas loengut. No ma ei tea... Mo meelest läks asi täiega sinna-tänna. Ei oska ma ikka poole tunniga sellist teemat ammendada ega isegi eriti tähtsatest kohtadest pädevat valikut teha... Isegi jutustasin antud ajast tugevalt üle.
Hea vähemalt, et meie tohutust somnikute armeest leidis Tinu selle aja ja tahtmise mul kätt hoidma tulla :) Ja Grim päästis hullemast, kui liikluse tipptunni aal võttis mu materjalid välja printida, et ei pidanudki istuma liiklusummikus ning küüsi närides mõtlema oma järjekordsele hilinemisele Pääsküla pärapõrgusse. Pai teile! Kohe mitu ja pikka.

Muidugi veendusin ka selles, et olles aastaid tudengitele pidanud moraaliloengut sellest, et tindipritsi kilesid laserisse ei topita ega tindipritsiga laseri kiledele ei ole mõtet printida, olen ilmselt mitut jama ja finantskatastroofi ennetanud. Aga Grim, naljatilk, mu tunnis ei ole käinud ja just seda viimast ta tegigi. Tulemus oli, noh, teate isegi .. väheke laialivalguv :P

Saatusel on isand Murphyga muidugi osav sobing. Sest kuidas muidu oleks saanud olemas olla, et just samal õhtul Rock Cafes Metsatöll, Oort ja Dawn of Gehenna esinesid ja suurem osa mu tuttavaid loomulikult sinna suundusid.. Nojahh... Mul seisis teoreetiliselt veel ees diskussioon öösel kell kolm välja mõeldud teemadel, ent ... minus ei kustunud veel lootus kuskile RC kanti jõuda; seega jätsin Tinu ennnast täievoliliselt asendama, korjasin paar erirasket raamatut oma kaasaveetud külmrelvsest tellisevirnast seljakotti ning tellisin lootusrikkalt takso..

Lapsukesed

2005-11-10T20:45:00.000+02:00

Meeleolu just selline, et viriseks natuke ja noriks emmelt pai. Aga emme on tigedik, minult endalt noritakse pai hoopis ja nii ma Gea blogist otse testimisväljale tormasingi. Affimine on somniku põhivoorusi, jei! Minu sisemine lapsuke:

Your Inner Child Is Surprised

You see many things through the eyes of a child.
Meaning, you're rarely cynical or jaded.
You cherish all of the details in life.
Easily fascinated, you enjoy experiencing new things.

How Is Your Inner Child?

Päris vahva. Võib rahule jääda.. Kuigi olen siiani üllatunud sellest, et ma veel üllatuda suudan.

Hingedepäev..

2005-11-03T00:23:00.000+02:00

Ja juba pimeduse laskumisega varasel õhtutunnil hakkas mu aknal põlema mesilasevahast küünal. Selles toas elas kunagi mu vanaema.. Ta on juba aastaid läinud. Ja vahin tulle ja mõtlen, et oleksin ju võinud ka oma isa tunda, aga saatus ei andnud. Vähemalt sain sel suvel tema piltide nukker-õnnelikuks omanikuks. Midagigi..

Ja kohe sama akna all kasvava põõsa all on meie endise kiisu-miisu hauake.. Ja mu kallis sõbranna ei tule mulle enam kunagi külla, kui vaid et unedes ja võib-olla täna.. Hea, et ta üleski leiti ja sel suvel lillemere sisse sängitati. Nuuks. Kõik see tuleb just täna erilise tervana meelde.

Seepeale olen tänulik võimaluse eest kuulata õhtul "Kellerkoori" mõtlikumaid laule kaunis Tohisoo mõisas, vahelugemiseks luuletused-mõtteterad ja alguseks-lõpuks Aadi mõtisklemine. No ega teele-kringlile, kuhu meid Sirellaga lahkesti ka paluti, midagi vastu olnud panna.

Üle pika-pika aja oli meelikosutav ka Aadi nägemine, kuigi esmalt pani kohalike poolt "Uitajaks" kutsutu oma triigitud-viigitud olemisega üllatuma. Aga sõpru on alati tore kohata. Praegu paistabki just selline aeg olema, kus kaua kadunud sõbrad-tuttavad kuskilt välja hakkavad tulema.. Hingedeaja fenomen, tundub. Mulle meeldib!

Loreena McKennit "Rising Sun"

Elevus

2005-11-02T00:49:00.000+02:00

Näedsa, hea päev tuli kokku. Vaatamata sellele, et pidin kindlasti kella seitsmeni ühe paiga peal valvet pidama, sain õhtul piisavas koguses sotsialiseeruda..
Kunagine kallis kursavend tuli urust (loe: tööpaigast) välja juttu puhuma ja kofit jooma (no kes jõi mida)! Sellised kohtumised toovad alati naeru näole.

Enne kofitamist sokutasin Telcile veel raha pihku ja peale kofitamist sain oma käpakeste vahele "Metsatöllu" uue plaadi ! Ornamendiga nahkümbrises. Lauri pühendusega. Oijee! Mis te arvate, et mida ma praegu just kuulan siin keset ööd ja vaatan, et ma kogemata ise mörisema ei kuku. Ja kui veel mõelda, et kohevarsti tuleb ka Töllu suurem ragin Rock Cafe's, siis elevus aina kerkib..

Liilia, kullatükk, saatis ära "Maskeraadi" rollilehe, milles mõni koht paneb küll kukalt sügama, ent küll me selle koos lahti harutame. Ainult Liilia ise teeb muret: ta on end selle asjaga küll täitsa tühjaks pigistanud. Me ju ei taha, et temast jääks järgi apelsinimahla valmistamise jääk. Oehh. Tahaks kohe midagi teha, et see nii kurb ei oleks..

Arrghemm! Ja mis tuleb välja: päev enne 11. novembrit on Mustpeade Majas Anne Adamsi ja Jaan Söödi kontsert. Kes röövib mu eest mõnda panka?

Meeldiv hämming

2005-11-01T02:33:00.000+02:00

Tulin täna linnast koju ja mida mu silmad pidid nägema! Arvuti oli endale vahepeal DVD-kirjutaja külge kasvatanud. Oh seda imet küll! Isegi, kui see kestab vaid natuke aega. Ei teagi kohe, mida suure hooga peale hakata :D

Muusikataust: Nether Animal.

Võin ka pidulikult raporteerida, et lõpetasin Lemi klubiteoste mäluvärskenduslugemise:
"Tagasitulek tähtede juurest"
"Solaris"
"Eeden"
Nüüd tekkis isu Navigaator Pirxi lugude järgi; on üks mõnus lugemine, tuleb tunnistada. Aga ma kahtlen sügavalt (ja see sügavus on suht mõõtmatu), et selle maast-laeni raamatuvirnade seest välja suudan peilida. Oehh.

Rohkem kui teine Eesti. Talveuni.

2005-10-30T22:31:00.000+02:00

Mu naabrionu, kes miskipärast üksi rabab (kes teab, kuhu kadus naabri-Maria?), on hakanud oma pikki pensionäripäevi veetma kasulikult, et mitte öelda - majanduslikku kasu toovalt. Papi käib iga päev korrapäraselt pudelijahil. Nüüd laiutab kahe korteri vahelises eeskojas uimastav pudelipõhjade lebra. Elu nagu teises ja pooles Eestis, pole midagi öelda.

Paar päeva tagasi hommikul väljudes tegin nukra avastuse, et talv käes juba. Lombis vedeles plasttopsik, üleni jääkirmesse maskeeritult. Siit ka päeva lugu:

Jethro Tull "Skating away on the thin ice of a new day"

Päevad kulgevad oma nüri järjekindlusega ja järjest enam tekib soov vajuda mõne mõmmiku kombel talveunne. Ja kui keegi siis äratama tuleb, laskuda pikkadesse filosoofilistesse arutlustesse teemal: "Miks ma magan ja miks just siin ja miks sa mind segama tuled ja kas sellel üldse mõtet on jne?". (Awekas on küll inspiratsiooni andnud, tundub). Vaja oleks midagi äratavat. Üks "Metsatöllu" raju kontsert? Tuleb kunagi lähitulevikus ehk, kes teab?

Kes on hukas?

2005-10-27T18:05:00.000+03:00

Eile jalutasin, villane sokk varvaste ümber ja matkasaabas jalas, piki Kadaka teed. Ilge ilm, aga jalad vähemalt kuivad. Läbisin takistusriba nimega "Motoorse rahutuse all kannatav ligane parkimisplats"; roolis tädi nõksutas masinaga, maapind kaetud jõledate tinavesiste lööklompidega. NAtuke nõrganärvilisem vanaonkel kargas plärtsatuse saatel otse keset auku. Hunnik kiireid grimasse ja ühemõtteline möire: "TÜRA!!!" (oehh, mina ju ei öelnud).

Sõidan bussis, unine, soe. Seisan/lebotan filosoofilise naeratuse saatel vastu bussiakent. Järjekordses peatuses haalas end peale maniakaalse istumissooviga vanatädi. Päris keps istme poole kargama. Teised vanatädid ei olnud viletsamad. Tädi arvas: "KURAT!! Kõik on PERSES!!" (nojahh, mina, vagurake, olin ju vait).

Kas noorus on hukka läinud?

Uni tuli huiken

2005-09-29T22:17:00.000+03:00

Päiv uhjõ pästmä

Uni tuli uiken,
villa kombali,
läbi laane laulden,
villa kombali,
villa, villa, villa-vaa,
villa, villa, villa-vaa,
villa kombali.
Regi perän pedäjäne,
kanspuu kadajane.
Mõtsa läts mehe tii,
suhu suitseta obene.

Puttu uhja uibuhe,
sebivitsa visnapuudõ.
Kutse kuuda, palsi päivä,
kuu es kuule kutsumist,
päiv pal'lu pallemist -
kuu kullel kulu all,
päiv mõtel mõtsa takan.

Mõtiskledes une olemuse üle.. ja ümisedes seda Ain Sarve mälestuseks

Seda et ... külm on

2005-09-25T13:14:00.000+03:00

Miks kuradi pärast on pidevalt nii kuradi külm!! See on juba sümptomaatiline, et sooja ei saa muidu, kui sooja duši all. Ja tegelikult on ka mõningaid muid helgemaid hetki, mil veerand tunni jooksul ei olegi külmavärinaid. See on juba suhteliselt tülgastav olukord..

Kougin purgist noaga mett välja ja üritan endale ja Kaisale moka peale määrida. Päris hea on, aga Kaisa ei taha. Päev otsa üht paela punutud ja jäänud on veel terve joru; vähemalt on see sehuke rõemsamapoolne asjandus. Ennustan, et varsti tabab sõrmeliigeseid reuma. Nii intensiivselt ei tohi punuda. Tegelikult tuleb vahepeale ka nõusid pesta, aga hästi ei saa, sõrmenukk on valusalt katki.

Muumipalavik tõuseb. "Hilja novebris" on kuskile kadunud. Urr seda ärapanijat võtaks!

Kerge botaniseerimine

2005-09-20T23:37:00.000+03:00

Juba-juba hakkab peale. Kolm märksõna: kunstiõpetus - sügis - puulehed.
Jahh, üks varahommikune jalutuskäik ning botaniseerimise tulemusena ei leidnud ma mitte harilikku käokinga, ent midagi siiski - peotäie puulehti, mis ilmselt kõigile õpetaja ootustele-lootustele vaatamata rohetasid rõemsalt kui keset suve.

Index:
Aesculus hippocastanum
Tilia cordata
Betula pendula
Quercus robur
Salix sp.
Sorbus intermedia
Viburnum opulus
Prunus padus
Sambucus nigra

Igatahes värvida nad said. Mis sa ikka teed, kui et värvid ise lehed kollase-pruuni-punasekirjuks, kui muidu ei mõika. Hiline sügis seekord, ent nõnda päris meeldiv.

Homme tullakse aknaid vahetama. Appii!

Sügisene koolisekeldus

2005-09-15T09:55:00.000+03:00

Viimasel ajal muud ei olegi kui kool-kool-kool; kuigi endal need üritused juba mõnda aega seljataga, ei lase lapsed sugugi vananeda. Luuletusi on juba hooga pähe jäänud terve rida, pidevalt tuleb majapidamisest leida selliseid vidinaid nagu suur prügikott, lapp, topsikud, raamatupaberit jne. Oehh. Natuke vahva ja natuke kurnav, aga küll see ka paigale loksub.. Väike meeleolukas värss otse Aabitsa kaante vahelt. Kõigile seda va koolitee algust meenutama..

RANITS HÜPLEB KOOLITEEL,
PÄIKE SÄRAB TEMA NINAL.
RANITSAL ON RÕÕMUS MEEL,
TAL ON AABITS, TAL ON PINAL.

RANITSAT JA KOOLILAST
JUBA OOTAB KOOLIMAJA.
ÜTLEB TERE TULEMAST
ESIMENE ÕPETAJA.

Nädala küsimus: Kas Sinul on ikka "Muumitrolli" loetud?

Praktiline arheoloogia, tolmuafid, liim ja maalerdus

2005-05-20T23:58:00.000+03:00

Ahoi siis! Pole nii palju mahti saanud, et vahepeal mõni rida elektrone ka ritta seada...

Leidsin teadete loetelust selle alustatud mustandkujul sissekande, oehh, juba kevadest, mil somnikud korraldasid oma "Suure maalritöö" minu esikus. Olgu see siis esitine jätk suveaaks unarulejäänud plogimisele.

Möödunud pea nädal ajast, mu esikus leidis aset õite mitmetahkne üritus. Plaan olnud ju lihtne: kutsun mõned eriti vaprad somnikud külla, rebime-küünistame-sikutame seinast tapeedi(d), krundime betooni seinaliimiga ning peale paneme värvi.

Mis siis välja tuli? Esmalt saabus juba reede õhtul Grim ja kui ülejäänud bilding juba öörahu pidas, alustasime esiku tühjakstõstmist ning tegime käed soojaks esimeste ripendavate tapeediservade rebimisega. Järgi jäi muljetavaldav hulk heledat seinapinda, mis lausa kisendas illustratsioone. Lahendus: marker (tumesinine), lasteaiaaegse mälu taaselustamine ja tuliselt kaasaelav Grimmu. Tulemus: hulk pilte, mille vaieldamatuks tipuks on illustratsioon jutule "Wapper prints Albert päästab lossi wangistatud imekauni printsess Wilhelmiine Paha Tuldsylgawa Lohe käest mõega ja lilleõie kaasabil".

Hommikul saabus kohale ka Telcontar ja varsti ka Staari ning nii pandi algus SoMi Teaduslikule Arheoloogiaühingule, mille avategevuseks sai aastatetaguse dialoogi väljapuhastamine seintelt. Noored olid sünnipäeva aal kunagi ootuspäraselt jaotunud gruppideks 'poiskad' ja 'tütrikud' ning kasutanud tookord remontimisel olnud esikuseinu foorumina. Lahe.

Note: parimad töövahendid esikuseina betoonini paljastamiseks on kahtlemata veeprits (nagu selline, millega lilli niisutatakse või pesu kastetakse) ja pahtlilabidas. Jõle tolmuaffide pesakond olime lõpuks, kui Ott ja Kärt kohale sõitsid. Esimesed värviproovid sai Kärdi poolt tehtud hilisemale kapitagusele ja sellest tõsisesse vaimustusse sattununa, Kärt värvis ja mina mäkker-käkerdasin ka ülejäänud seinad ära.

Saabus õhtu. Nad läksid koju ja affipesasest esikust oli saanud äkki vaibavaba ja rõõmsalt värvikas kohake. Bueno! see meeldis mulle liigagi hästi. Paari päeva pärast oli kordusüritus Kärdi ja Telciga, mil sai kaetud ka seni värvitu seinapind ning Kärdi erimõnusa käe all ka muru ja taeva taustale pildid tekkisid. Nüüd kasvavad mu esikus lilled, nurga taga on peidus kääbikuurg, nurga peal uhke võreväravaga loss, ukse taga aga puu, mille õõnsusest piiluvad välja kaks kollast silma. Jah, pupillid on küll püstised. I just couldn't resist!

Revolutsiooni eelõhtul

2005-05-13T17:57:00.000+03:00

Niisiis, täna on suure piinlemise peale saabunud see kriitiline hetk, mil tuleb teha tõsiseid ettevalmistusi homsele planeeritud revoljuutsijaks minu esikus. Juba mitu korda tänase päeva jooksul, mil Unemati on selja tagant ähvardavalt ligi hiilinud, raske liivakott süles, olen tabanud end mõttelt: "Kui palju tegemisi suudan ma siiski homse hommiku peale veeretada?"

Kindel mats on see, et ei ole jõudnud korraldada inventuuri olemasolevate maalrividinate seas; järelikult peab juurde ostma terve kuhja rulle, mingi koguse liivapaberit, ehk mõni pahtlilabidaski. Kuskil sügavamal järab üks kahtluseuss käiku arvamuseni, et mul on vaja ka natuke pahtlit. Aga esiti saadan lihtsalt ühe kooreüraski sellele sappa, et vingerdis liiga kaugele ei jõuaks.

Päeva küsimus: "Mida söövad Somnikud, kui nad just parasjagu ei lammuta ega mökerda?"

Täna siis Yes Beyond and Before

Juhe

2005-05-11T09:52:00.000+03:00

Niisiis, suurem jagu mu tuttavaid on end rahulolevalt blogidesse kolinud. Täna juhtusin jälle piki neid täppe käima ja lõppude-lõpuks tegin omagi. Eks näis, mis sest asjast välja tuleb. Loodetavasti ei kujune asja sulgemine just mingi ajugeeniuse vääriliseks katsumuseks, kui omal enam võhma ei jagu.

Tänasega on saabunud täisväärtuslik, erakorraline ja täievoliline JUHE! Mannavaht on valmis, supp ka, paar pesu triigitud, paar läbirääkimist korraldatud. Ja töö ikka tegemata. Ema jätkuvalt haiglas ja haldussuutmatus võtab võimust. Kuskile peab selle ju välja elama. Olgu seks paigaks siis see võserik siin.. Ja pahad kapitalistid soovivad, et ma neile homme tööd ka teeksin. Kõik, mis ei tapa, väsitab ära.