Minu uue elu 13. päev

Jah, see oli siis juba 13 päeva tagasi, kui üritasin ennast põlema panna. Seekord õnneks või õnnetuseks kukkus see mul läbi. Nimelt ärkasin öösel kella kahe paiku selle peale üles, et hingata oli kuidagi raske. Ja kui päris teadvusele tulin, siis avastasin, et diivan, milles magasin, põles, tuba oli laest kuni poole põrandani paksu vingu täis ja silmad hakkasid kohe kipitama. No ma ei tea, mis ingel või muidu päkapikk mind veel õigel ajal üles äratas. Minu piiritu tänu talle igatahes!

Ja nüüd te küsite, et kuidas see asi siis põlema läks? No lambist läks, eksole. Ei, mitte lambist, vaid lambist, kinnitusklambriga lugemislambist, mille Kaisa oli magama minnes põlema jätnud (mina juba põõnasin) ja mina unes juhetpidi otse vatiteki sisse tõmmanud.

Paar pangetäit vett voodisse, öösel kell 2 kõik korteri aknad lahti, kärssav tekk vanni ja veega kustu... tundus, et aitas. Aga ei! Vanaisa vana diivani seljatugi on kõvemast puust. Selle sees oli mererohi kärssama läinud ja vatipolster kõrbes kah! Ei tahtnud kuidagi ära kustuda, ikka uuesti ja uuesti hakkas kuskilt jälle tossu tulema. Hommikul siis (magamata, pisut vingumürgituses ja parasjagu afektiseisundis) sikutasin jubetumaraske seljatoe diivani küljest lahti, hiivasin selle tossava eluka vanni ja lasin sissekärsanud aukudest silmini vett täis. Siis sain lõpuks asjast jagu.

Tulemused ja järeldused, kaotus ja võit:
Tööle jõudsin juba tiba enne lõunat.
Hoidke klõpsudega lugemislambid magamispaigast kaugemal või ärge kasutage neid!
Talvel on pagana külm tundide kaupa kõiki aknaid lahti hoida.
See oli suhteliselt radikaalne viis oma seedimise reguleerimiseks ja kõhukinnisusega võitlemiseks. Ma ei ole kindel, et sooviksin korrata.
See lamp, näru, töötab ikka veel, kuigi sinine plastkest oli voodisse sulanud.
Mul oleks kodus justkui lõkkeõhtu olnud; eriti siis, kui lähen voodisse magama.
Kaotus: tekk nimega Tonn, tekikott, voodilina, diivani seljatugi.
Võit: hmhh, elu võinii.
Hurraa, seltsimehed!