IQ test prügikasti?

Lugesin just Delfi Fortest uudist
IQ-test saadetakse ajaloo prügikasti?

Ja ei saa nüüd aru asja sügavamast mõttest. Ajaloolisele IQ-testile heidetakse ette seda, et too on rassiliselt ja siis ka kultuuriliselt kallutatud, et erinevate rasside keskmine skoor erineb jne. Jah, see on küll teada, aga mis siis. IQ-test näitab siiski mingil määral kindlaksmääratud kultuuritaustaga inimloomade analüüsi-, mõtlemis- ja laehnduste leidmise võimet, mis peaks mingil määral olema aluseks nt töölevärbamisel mingitele ametikohtadele jne.

Aga nüüd pakutakse selle asemele hoopis lühimälu testi, mis pidavat paremini ennustama laste akadeemilist edukust ehk siis seda, milliseid hindeid lapsed koolis saama hakkavad. No kuulge! Mina pole mingi spetsialist, ent mulle tundub, et meie koolisüsteemis ongi edukamad need, kellele asjad kergemini meelde jäävad ehk siis see lühimälu test peaks piisava headusega ennustama laste tulevast tuupimisvõimet. Kuhu jääb aga loovus? Analüüs? Järeldusvõime ja muud sarnased eluks hädavajalikud näitajad? Mida hakata peale antud testi tulemustega peale selle, et auahned lapsevanemad saaksid oma lapsi eriti vinget tuupimist eeldavasse õppeasutusse paigutada? Mõned tööandjad leida sobivaid inimesi just väga head lühimälu nõudvatesse ametitesse?
Mai äss! Delfi ikka oskab ka pealkirju soperdada ja tihti pole välispress sugugi parem.

Riigipühadest

Olen jõudnud veendumusele, et riigipühad, mis langevad mõnele tööpäevale nädala sees, tuleks muuta kas liikuvateks pühadeks või lihtsalt nende tähistamine edasi lükata.

Kui ikka sees on tunne, et täna on esmaspäev (ja mõnel kolleegil olla eile olnud pühapäevatunne kontides) ning avastad, et kalender ja muud veidrad asjaolud annavad märku hoopis kolmapäevast, siis on see töötahtele küll ruineeriv. Osad on kuskile kadunud, selgus, et tehakse järgi teisipäevaseid koosolekud. Masendav, kuidas elu ei klapi ja tööst ma parem ei räägigi.

Palju mõistlikum oleks pidada kõik sellised pühad reedel, mil tõesti on juba poolenisti nädalalõpu tunnetus sees. Ja peale puhkepäevi tööle minnes peab ikka esmaspäev olema, mitte kolmapäev, teisipäev ega muu toreda nimetusega nädalapäev. Selles suhtes ei sobi ka esmaspäeval tähistamine mitte kuidagi moodi.

Tuludest ja riigi rahast

Teate, mul on kahtlemata kohutavalt hea meel raha üle, mille riik on otsustanud mulle tagasi maksta. Normaalne, kaspole? Et sellest aastast kehtib täiendav tulumaksumaksuvabastus juba lapsevanematele alates esimesest lapsest. Ega mul muidu olnukski mingit lootust seda saada, kuna teine laps juba mõnda aega täisealine on..

Aga no kuulge! Kui siiani on alati läbi saadud ilma, siis miks, oh miks ometi maksab riik tagasi tohutuid summasid, kui oma rahakotis laiutab tühjus? Ei oleks ju tegu mingi julma äravõtmisega, vaid nt raskete asjaolude sunnil selle kena žesti edasilükkamisega?

Tule taevas appi! Nojah!

Globaalkriisi allikas ..

.. nagu selgus meile saadetud e-posti teates, on tegelikult lihtne nagu 1 + 1 ja koguaeg meie nina all olnud. Janohh, ei ole nagu eriti keeruline ju peatada ülemaailmne kriis.

Kõigi maailma hädade allikaks olevat tõsiasi, et Eesti Vabariigi 100-kroonise rahapaberi peale on pandud Koidula pilt. Ja Koidula on tegelikult Kristus. Ja tema energiat oleme kõik usinasti kuritarvitanud. Nüüd polegi nagu midagi lihtsamat, kui et Emajõe Ööbiku pilt kiirelt 100-krooniselt maha ning globaalküla puhkebki kohe õitsele.

Konksuks pakuti aga seda, et kui on sinu võimuses asi ära teha või sellele kaasa aidata ja sa siis seda ikkagi ei tee, ootab sind kuri saatus: sünnid järgmises elus loomana! Vott!!

Ja seda kõike ütleb reinkarneerunud Koidula (Kristus, Noa jne), kes elab sulnil Nõmmel ja on loodusega kooskõlas. Ma parem ei nimeta seda inimest, kes sellist sõnumit levitab.

Aga jah, ettepanekud uue sajakroonise kupüüri asjus, kodanikud? Päästke maailm (jätame naised Irve hooleks).

Räägivad, et tuli uus aasta ..

.. ja tegelikult paistab ka niimoodi. Igatahes vana õhtul sai veel neegri kombel tööl käidud ja aastast päästa viimast, mis päästa andis. Ja mida ei andnud, see kannatas ilmselgelt ka uue aastanumbri ettelöömist.

Õhtu ja öö somnikutega veenis mind üsna kujukalt selles, et hakkame vanaks jääma (ja tõsi ta ju on, et keskmine vanus tõuseb iga aastaga). Tarbitud kahesüsinikulise kogus oli ikkagi eriliselt väike võrreldes nii mõnegi maha peetud istumisega ja mingil hetkel rahvas lihtsalt vajus laiali.

Kesköö paiku turnisime Pärnu maantee viadukti peale (ja ega me seal üksi olnud), kust avanes 360 kraadi ulatuses tulevärgipanoraam. See, et ametlik-pidulik Savika pauk meieni nägemispiirkonda ei ulatunud, ei kahandanud sugugi vaatepildi .. noh .. mahukust võinii.
Alles suht hilja tuli mul hea mõte, et kogu taust oleks sobinud üles võtta miski militaarfilmi saundträkiks. Üsna adekvaatse helipildi oleks saavutanud küll; materjali oleks kah nii umbes tunniks jätkunud. Kui kella ühe paiku külmast peletatutena tuppa sooja imbusime, kestis ragin aina edasi.
Ausalt-öelda hakkas külm juba siis, kui viaduktiküüru peal ilutsevat stringides meesisendit silmasin.

Tunne on sihuke laisavõitu ja pärast ausat lõpuspurti eelmisele aastale 100 lehekülje tehnilise teksti tõlkimise näol läbi jõulude ja nii paari magamata öö takkapihta ei olegi hetkel nagu miskit eriti kriipivat ja kiireloomulist hinge taga.

Varsti tuleb taas õpikud pihku haarata ja need kaks ülejäänud ainet endale selgeks teha. Vähe sellest, ka eksamid peab märtsi keskpaigas sooritama. Huvitav, kas siis jälle kommi pakutakse?

Ja sisuliselt kodu kõrval asuv kooli ujula lausa kisendab, et mingu ma ikka lõpuks korralikult ujuma. Nii miski paar korda nädalas vähemalt. Oehh, peab liigutama, muidu lähevad kondid kangeks. Aga see selleks. Miskeid revolutsioonilisi lubadusi ma hetkel andma ei hakka, kuna numbrivahetus kuupäevatempli viimasel positsioonil ei muuda ju sisuliselt mitte midagi. Ikka tuleb päev ja öö ja hommik ja õhtu. Ja lõpuks saab kõik otsa.

Head uut vaatekohta siis elule, kallid sõbrad!

Minu uue elu 13. päev

Jah, see oli siis juba 13 päeva tagasi, kui üritasin ennast põlema panna. Seekord õnneks või õnnetuseks kukkus see mul läbi. Nimelt ärkasin öösel kella kahe paiku selle peale üles, et hingata oli kuidagi raske. Ja kui päris teadvusele tulin, siis avastasin, et diivan, milles magasin, põles, tuba oli laest kuni poole põrandani paksu vingu täis ja silmad hakkasid kohe kipitama. No ma ei tea, mis ingel või muidu päkapikk mind veel õigel ajal üles äratas. Minu piiritu tänu talle igatahes!

Ja nüüd te küsite, et kuidas see asi siis põlema läks? No lambist läks, eksole. Ei, mitte lambist, vaid lambist, kinnitusklambriga lugemislambist, mille Kaisa oli magama minnes põlema jätnud (mina juba põõnasin) ja mina unes juhetpidi otse vatiteki sisse tõmmanud.

Paar pangetäit vett voodisse, öösel kell 2 kõik korteri aknad lahti, kärssav tekk vanni ja veega kustu... tundus, et aitas. Aga ei! Vanaisa vana diivani seljatugi on kõvemast puust. Selle sees oli mererohi kärssama läinud ja vatipolster kõrbes kah! Ei tahtnud kuidagi ära kustuda, ikka uuesti ja uuesti hakkas kuskilt jälle tossu tulema. Hommikul siis (magamata, pisut vingumürgituses ja parasjagu afektiseisundis) sikutasin jubetumaraske seljatoe diivani küljest lahti, hiivasin selle tossava eluka vanni ja lasin sissekärsanud aukudest silmini vett täis. Siis sain lõpuks asjast jagu.

Tulemused ja järeldused, kaotus ja võit:
Tööle jõudsin juba tiba enne lõunat.
Hoidke klõpsudega lugemislambid magamispaigast kaugemal või ärge kasutage neid!
Talvel on pagana külm tundide kaupa kõiki aknaid lahti hoida.
See oli suhteliselt radikaalne viis oma seedimise reguleerimiseks ja kõhukinnisusega võitlemiseks. Ma ei ole kindel, et sooviksin korrata.
See lamp, näru, töötab ikka veel, kuigi sinine plastkest oli voodisse sulanud.
Mul oleks kodus justkui lõkkeõhtu olnud; eriti siis, kui lähen voodisse magama.
Kaotus: tekk nimega Tonn, tekikott, voodilina, diivani seljatugi.
Võit: hmhh, elu võinii.
Hurraa, seltsimehed!

Kass ja flöödimuusika

Meil juhtus sel sügisel kodus sehandne lugu, et Kaisa-Mai hakkas plokkflöödi tunnis käima. Oli teine juba mitu aastat silma peal hoidnud, ent muud kohustused (trennid-trennid ja trennid) ei võimaldanud seda asja siiski ette võtta. Sel aastal siis ostsin kena sopran-flöödi talle (ja loomulikult ka endale, eksole) ning õhtuti toimub elamises vapper pinistamine ja harjutamine.

Ise võtan ka tihti pilli pihku, kui muidu laulupeo laulude noodist enam sotti ei saa. Üks veider asi on aga meie kiisumiisuga. Nii kui istud ja pillist esimesed helid välja puhud, ilub kasvõi eikusagilt platsi meie Mausi ning asub flöödile lähenemiskatseid sooritama. Esmalt vahib jupp aega kahtlustavalt mängijale otsa, siis nühib end vastu mängija kätt, ronib otse keset nooti ning vahib-nühib flöödi alumist otsa, kust siis tema arust helid justkui välja tuleksid. No nagu nõiutud! Misasi selle kassi ja plokkflöödiga ometi on? Kas üldiselt rotte ja ka suuremaid hiiri pelgavale kassile meeldivad hoopiski musikaalsed hiired? Kas flöödimäng on hiirepiiksu või kassipiiksu moodi? Hmhmm! Mõni kass armastab palderjani, mede oma aga flöödimängu..

Nukrutsedes ..

.. möödus mul üleeilne hilisõhtu. Käes on ju sügis ja loomakesed metsast ja ümberkaudsest võsast poevad vägisi tuppa varjule. Ka paneelmajja. Ka rotid-hiired.

Kuulsin kraanialuses kapis veidrat häält ning läksin uurima, mis lahti ja kes meile jälle külla on tulnud. Esiti ei saanud arugi, aga kui taskulambi valgusvihu kaugemasse kapinurka torude juurde suunasin, nägin veetoru ümber kõverdunud hiiglamasuurt ja tokerdanud karvkatte põhjal otsustades ka väga vana rotti. Ta ei põgenenud, hingeldas vaid häälekalt ning raskelt. Kurvavõitu lugu, aga eks ta hakkas vaikselt hinge heitma ning oli selleks valinud pimedama ja soojema nurgakese.

No mida siis peale hakata, ah? Jätta ta sinnapaika ja oodata, mis hommikuks saab? Ei saa ju lasta omaenese juba piisavalt rotistund-hiirestund köögis ühel loomal niisama kooleda (kunagisest võõrast kassist ja pesakonnast rottidest vast nagu aitab juba)!

Puhas peletamine loomakest liikuma ei pannud. Maha lüüa ja vaeva kergendada? Uskuge, käsi ei tõusnud, kuigi nõnda oleks vast kõige valutum ja kiirem olnud. Oehh!

Koukisin siis lapina leiba teeninud vana pehme trikoopluusi välja ning võtsin roti selle sisse. Süda valutas pisut, ent viisin ta välja. Õues aga tibas tasakesi vihma ja kiskus öisele jahedusele. Andsin endale aru küll, et seal on tal jube ebamugav ja ehk lausa piinarikas olla, et ehk soovib loomake kuskil soojemas kohas olla, aga .. Mhmm! Südametunnistus vaevab ikka natuke. Hommikuks oli ta juba kuskil parematel ja rikkalikumatel jahimaadel, maha oli jäetud kokkuvõttes suhteliselt armetu pisike rotikeha ..

Mis teha, kui oled kunagi lapsepõlves salaja riidekapi alla varjule pugenud põlluhiiri toitnud, samal ajal kui emps luuras neid kangiga mööda tervet korterit.. Selline on siis elu. Kõik saab ükskord otsa!

Sõltuvusnähud..

.. Internetist on kerged tulema. Aga ega neid enne teadvustama ei hakka, kui arvuti käest ära ei lähe, eksole. Eile õhtul peale seda, kui sellele kollkastile Reset'i tegin, ei länud Windows enam käima. Ei kuidagi kohe. Mitte mingisuguses mode'is ega mitte mingisuguste trikkidega. Jõle jama, tarvis ju Internetist üht-teist otsida ja elektrinäitu teatada ja veel sada kohta läbi piiluda. Aga ei, tänan! Windows oli saba andnud, heh! Jätsin juba vaimusilmas hüvasti kogu staffiga, mis oma kasti kogunud olin, aga ..

.. hea, kui on olemas sõbrad! :) Väike konsultatsioon Sprotiga õhtul ja hommikune kõne Grimmule oli abiks! Lõunaks tuli kohale The Holy Grim and rebooted my computer from his disc and .. siis me veetsime veel aega: Grim arvutis installides ja mina lihtsalt loba ajades. Kuna mul polnud mälusopis enam ühtki mälestust veebiühenduse setupi detailidest, siis mängisin täiega blondiini ning helistasin STV klienditeenindusse. Minutike veel ning Püha Nett oli ka tagasi! Ainsaks kaoks peale aknakeste parandamise olid installitud proged, kõvaka teine partitsioon pidas parandusprotsessile kenasti vastu ning kogu mu oma sodi-podi jäi alles!

Ehk peaks kõvaka välja vahetama? Tegelt pole tahtmist. Arvuti mu laual on ju niigi paras museaal juba. Kui annab täiega saba, siis tuleb lihsalt uus hankida.. Kummardused Grimmule!

Ja nii nad omi asju toimetasidki

Mina istusin aga köögis, lugesin möödundnädalast Ekspressi (ega, jah, enne ju aega ei leidnud), samal aal tegin näljasele lapsele tellimise peale piimasuppi. Kui vahepeal pilgu seinale tõstsin, nägin toimekat ämblikumammat aknalaua ja radikal kuivava marlinutsaka vahele oma võrku punuvat.

Hmm, minu supp sai valmis, soola pisut vähe, aga seda sai kergelt parandada. Ämmelgas oli ka vaateväljalt kadunud, ilmselt oma tulevast saaki passima. Ega tal sel aastaajal suurt saaki köögist loota pole, kui ta öösel just mingiks Ungolianthi järeltulijaks ei transformeeru ning meid ikka veel külastavaid rotte kinni ei nabi. Korra mõttes pole ämblikuvõrgud ka just esteetika kõrgklassi kuuluvad teosed .. Ehk peaks ära pühkima? Ja laiskus ise dikteerib kõrva küsimuse: "On see ikka eetiline? Ta nägi ju niii palju vaeva? Kas ma olengi sihuke tohutu monstrum, kes õhtu töö ühe käeliigutusega hävitab? Ja üleüldse .. " Jah, ma tean, et olen laisk, aga toas vaikselt laulda mõmiseda ja Kaisaga juttu puhuda on kuidagi mõnusam.
Sihukesed õhtased väsind mõtted Virre saatel.
Suve tahaks ja veelkord Üksildasele mäele ja ..

Nipet-näpet ja vinkeldatud vaadet

Aega on läinud, ma tean, aga tegelikult osutub kuidagi suureks eneseületamiseks siia sisselogimine ja millegi kirja panemine, kui tegelikult istub sul arvuti kõrval väike kolmanda klassi päkapikk ja sa üritad pidevalt ta õppimisel silma peal hoida, vajadusel millegi pilt välja guugeldada, õpetada talle info otsimist Interneti avarustest, tõusta, et leida kuskilt raamatuahelike vahelt vajalik kapsas või pidada sütitavaid loenguid looduse ja muu parasjagu käsiloleva teemal.
Tjah, kui oled ikka kedagi kunagi õpetanud, siis sellest viirusest veres vist lahti ei saagi. Laps kutsub mind ka vahel minu oma õpetaja. Heh, rõõmusta nüüd või ohka alistunult.

Aga minnes ajas tagasi, siis oli ju alles täitsa patriootlik päev. Pühapäeval sai seda ka siis ka väärikalt tähistatud, ajades oma vanema järeltuleva põlve ebanormaalselt vara üles (no kell 11 umbes), õunakooki küpsetades ja Grimmu juures Katani asustajaid mängidees. Õhtu edenedes lisandus veel lauluproov, nii et selle võib küll vabariigi aastapäeva vääriliseks päevaks tituleerida.

Elu edeneb nagu ikka. Ikka nühid tööl käia, noorema lapsega õppida ja lauldes. Catenaga sai 9. veebruaril käidud minu jaoks uudsel sündmusel osalemas, nimelt segakooride võistulaulmisel, mille nimi oli Tuljak. Selle nimel sai eelnevalt tihkelt proove ja harjutusi tehtud ja oleks ju olnud suisa ülekohtune, kui selline vaevanägemine mingitki vilja poleks kandnud! Laulsime oma ansambel-libakooriga end oma kategooria parimaks. Ja meie headmeelt ei kahandanud isegi tõik, et esimest kohta välja ei antudki. C-kategoorias laulis üldse kõige rohkem koore ja kohustuslik laul oli parasjagu kirves.

Siinkohal ka maani kummardus Catena ustavatele fännidele Tinule ja Firielile, kes leidsid keset kaunist laupäeva endas moraalset jõudu meile pöialt hoidma tulla. Eks me siis peale tulemuste väljakuulutamist pisut ka seda edukalt esinemise fakti Tinu juures tähistasime. Kahju vaid, et aeg na lühikeseks jäi. Aga ei, selliseid istumisi tuleb igatahes korrata!
Täitsa tore oli üle tüki-pika aja ka kogu Tartu-peret näha ja kordki enda eest hoolitseda lasta.

Kaisal on koolis see veerand erilise spordikallakuga. Kolm korda nädalas kehaline. Kolm korda nädalas peale tunde kohustuslik ujumine. Lisaks tavaline kergejõustiku trenn kaks korda nädalas saalis pluss üks ujumine laupäeval ja tantsutrennide üle olen ma küll juba ammu kontrolli kaotanud. Neid on nii oma koolis kui ka naaberkoolis, korra nädalas vist ka linnaosavalitsuse keskuses. Kuniks jaksab, las käib, eksole. Mõnikord on küll tunne, et see kipub füüsiliselt murdma, kui tulen töölt koju ja kuulan sügavat vaikust: Kaisa on magama jäänud. Tegelikult täitsa positiivne olukord, kus koolil on nii korralik võimla, ujula kui ka vastselt renoveeritud koolistaadion. Ja see kõik asub kodust vaevalt 100m kaugusel. Ei kujuta end küll ette last veel õhtul või keset päeva kuskile seitsme maa ja mere taha trennidesse ja ringidesse vedamas. Mul on vedanud, Kaisal on vedanud sellega. Mis nii viga, kui peale tunde on üks trenn, siis tuled koju, viskad asjad nurka, nosid midagi, nabid trenniasjad kaasa ja sibad viie minutiga kooli tagasi. Ja jälle koju ja tagasi.

Lisaks pean ma rõõmustama olukorra üle, kus mind kaevasid välja kunagised kolleegid vajadusega oma küsitlusankeetide andmeid analüüsida. Uskuge, see oli ja on hetkelgi täitsa mõnus ajugümnastika, millele meeleldi aega pühendan. Tööl on ikkagi selline olukord, kus suuremaks süvenemismaratoniks ja nuputamiseks erilist aega ei ole. Pidevalt midagi tegemas ja kui 10 minutine hingeldamispaus ikkagi tekib, kulub see jooksvate asjade kavandamisele või silmanurgast lehe sirvimisele või korraks siia-sinna veebilehele kiigates. Aga see meeldib mulle. Päevad lähevad kiiresti ja igav ei ole. Lubasin ju juba üle kahe aasta tagasi sinna tööle minnes, et kui mul hakkab igav, siis otsin endale miskit muud. Jälle vedas kõigil!

Nüüdseks..

.. olen eelmise aastanumbri sees oma kööki sisse kolinud rotiseltskonnast peaaegu lahti saanud. Veider, ent omamoodi siiski mitte, on see, et nad vallutasid just paneelmaja; et nad aga just esimese korruse elamise vastu pingsat huvi tundsid, pole enam mingi üllatus.
Alguses oli neid üks ja kuni ta oma siivsat rotielu elas, ei seganud ta mind põrmugi. Natuke ehk häiris tõik, et mu valamukapi põrandasse auk näriti ning selle tagajärjed saepuru kujul kenasti köögipõrandat mööda laiali kanti.
Varsti aga oli neid juba niimitu, et pidev madin ja kolin segama hakkas. Ühel ööl tassiti tühjaks kuhjaga täis küpsisekauss, teisel ööl veeretati kapi pealt teadmata suunad kaks keedukartulit, kolmandal jälle lükati pliidi pealt põrandale kildudeks seal kummuli olnud taldrik ning suur ülepanni kook oli lohistatud kõrvalasuva pliidiraua peale. Oehh!
Juhin tähelepanu ka faktile, et majapidamises elutseb khiizu. Aga see loom arvas heaks neid pisemaid loomakesi tõsiselt karta ning edaspidi, kui madin kapis ei lasknud enam rahulikult süüa, tõmbus pahasel ilmel kapiuksest eemale. Just tänu meie Mausi olemasolule ei julenud ma ka mürki panna: mine seda va kassiroju tea! Aga rotipopulatsioon õilmitses just seinte ja kappide vahel, kuhu rotilõksud (head suured kobakad, eksole) kuidagi ei mahu.
Võtsin siis natuke hoogu ja barrikadeerisin ühe Anti-Rats karbikese kilekottide ja purkidega ning asusin luurele. Paar tundi madinat ja kui siis karbi välja võtsin, oli too tühi. Juba vähem kui nädala pärast tulid rotid järgemööda peaaegu keskpõrandale radiaatori ette hinge heitma. No uskuge, see oli vast kurblik vaatepilt. Neli loomakest viisin nõndaviisi välja. Loomult mulle loomad, eriti targemat sorti, meeldivad juu. Lapsepõlves toitsin salaja oma toas riidekapi all elavat põlluhiirt jne. Aga selline jõuline invasioon oli liiast.
Mu nina ütleb mulle, et kuskil praos on veel üks koolend rott-loom. Aga seni pole teist (teisi?) üles leidnud, kuigi olen järgemööda seina juurest eemale tirinud kaks lauda ja pliidi, tuhninud valamukapis. Vaid suurem kogus rotijulki on lisandunud mu prügi hulka.
Kas mürki söönud rott on:
biolagunev jääde?
ohtlik jääde?
mürgipakend?
pargiprügi?
Ainus kindel asi on, et ta pole paber ega papp!

Tulekul

1. Laiuse lossipäev sel laupäeval, millele mul õnnestus end koos Grimmuga lapsehoidjateks ehk siis lasteprojekti läbiviijateks lubada. Paistab, kas kõik vajalik meie harrastustegevuseks on olemas-kaasas-ette nähtud. Lubasime nendega vist heinanukke teha, pärgi punuda, lippe värvida ja kaardile torkida, takistusriba läbida, märki visata ja Grimmut bofritega peksta. Hm, võib-olla veel midagi, aga seda ma hetkel ei mäleta.

2. Õhtuks aga, kui laadaüritus läbi, kukkus otse selgest taevast ehk siis Firieli telefonist kutse peenele püünele esinema. Catena alustab oma suvist maratonesinemiste sarja seega Laiuse lossivaremetest 7. juulil kell 18:00, mil "soojendame" Zorbast ja Tuberkuloitedit. Heh! Eks näis, kuidas välja tuleb.

3. Catena astub üles ka Tartu Hansapäevadel, konkreetsemalt siis 14. juulil kell 14:30 ja 18:30 Antoniuse õues, kus laulame kõigile sõpradele ja tuttavatele ja muidu toredatele inimestele erinevate rahvaste rahvalaule. Tulge meile kaasa elama, eksole?

4. Ja nädal enne Viljandi Folki läheb lahti tõeline ja meie esimene tuur piki Eestimaa põhjaranniku kirikuid. Kui satute kohal olema või läheduseski, siis olete alati teretulnud meid kuulama. Kontserdid on tasuta, eksole, ainult kohaletulemise vaev. Kui Hansapäevade etteaste tuleb suhteliselt lõbusapoolne, siis kirikutuuril laulame ka suure hulga vaimulikke rahvalaule, mis vahel koguni pühalikud on. Liigume siis ringi sedasi:

20.07 kell 20:00 Leesi kirikus

21.07 kell 12:00 Käsmu kirikus

21.07 kell 20:00 Esku kabelis

22.07 kell 10:00 Haljala kirikus

Seniks aga, olge mõnusad!

Sain süsti teha

Ja-jahh, täna õhtul tuli mulle külla (õigemini ju saadeti) õde Jaanika. Ikka selle va empsi pärast. Tema pidi olema parim onkoloogiahaigla õde lamatiste vallas. Ootasin oma suht negatiivse kogemuse põhjal ühelt õelt vingus nägu, tülpimust ja väsimust; aga võta näpust! Jaanika marssis sisse kui päike, tervitas meie uudishimulikku kassiloru ja lausa pakatas energiast, tooli ei tahtnud, ütles, et kükitada on mõnus!

Jaanika avas briljantrohelise pudeli ja pabistas, et äkki ajab vurtsu välja, et see peale autosõitu vahel mullijoogi mõõdu välja annab. Jaanikal oli kotis uskumatu varu sidumist, määrdeid, tablette, süste jms. Ta jättis osa mulle maha, näitas ette, noomis ema, sehkendas, koos keerasime empsi nii ja naapidi ja tohterdasime teda.

Jaanika tõstis lauale ka süstelahused ja süstla ja teatas, et mul tuleb iga päev empsi süstida. Minu kõhe suhtumine (tõepoolest, ma ei ole vist elus kordagi kedagi ise süstinud) tehti joonelt põrmuks teatega, et ta õpetab kohesiinjapraegu ning just sedamoodi asi kujuneski. Nüüd saan iga päev oma frustrakat empsi nõelaga torkides maandada, eksole. Ja päikesejänkust õde pidas veel empsile sütitava loengu sellest, kuidas ta tuleb mu kiusamisi kenasti taluda.

Tjah, mul tuleb nüüd end apteegis kenasti vaeseks varustada lisaks Jaanika tagavaradele, aga pole vast hullu: astelpajuõli, haavatampoonid ja kinnitusplaaster, vesinik, brijantroheline, hobuseannus Ibuprofeeni, kõikeitulekohemeelde, homme õhtul pidi Jaanika veel lisaks tooma rohtu ja retsepte ning minema Diakooniahaiglasse vaatama, mis issanda imetegu seal selle järjekorraga siis toimub. Teate, tuju läks lihtsalt kohe paremaks, kuigi empsiga sehkendada tuleb muidugi rohkem.

Ma ei ole vist elu sees näinud sellist õde, kes oma suht koledat tööd sellise armastuse ja säraga teeks; vahtisin teda vist vahepeal kui imetegu. Annaks keegi, et talle selle eest tõeliselt vääriliselt tasutaks!!

Mul on kolm nime

Just praegu tuli Kaisa-Mai minu juurde ja teatas, et asi on imelik: "Emme, aga sinul on kolm nime - Kairi, Kuldmari ja Mammu!!" Eks mul nüüd siis tuleb elada õnneliku tundega, et laps on emme identiteediküsimustega hästi kursis.

Taustaks veider segu Yat Kha'st ja Yoko Kanno'st

Mul on närvipõletik ..

.. parema käe õlas, õlavarres, abaluu ja muu seesuguse piirkonna sees. Ehh! See on tõeliselt valus ja tegelikult on valus ka niimoodi arvuti taga klõbistada, aga mis seals ikka, põletame ohtralt halba karmat.

Asi sai alguse sellest, et ... ma ei tea isegi millest, aga ühel kenal hommikul ärkasin nii, et kael allapoole vaatama ei paindunud ja õlg oli tiba valus. Lootsin, et külmetus ja läheb üle. Tutkit! Vana inimene ei peaks enam seesugust lollust uskuma. Esimese nädala vedasin end veel usinalt töö vahet, kus vinnasin ja tegin veel muidki huvipakkuvaid liigutusi. Aga ega see siis õlale meeldinud! Kukkus lõhkuma kui hull, enamb ei saand magada ka ega midagi, sest kuidagimoodi olla ei olnud võimalik. Lootsin, et päkapiku juures toime pandud saunariitus asja parandab, aga ei. Ülejärgmisel päeval ei tahtnud eladagi.

Asja teeb keeruliseks tõsiasi, et kuulun statistilise enamuse hulka ehk olen paremakäeline; valu teeb loomulikult ka parem käsi. Aeg-ajalt surevad ka sõrmed ära ja sõrmeotsadki on tuimad, ent samal ajal hellad. Olen avastanud, et mul on ka vasak käsi ja sellega saab mingil määral korvata fakti, et kahvel-nuga käes ei seisa ja paberitki on raske tõsta. Hmm. Teoorias ei tohiks seda kätt nüüd suuremat koormata, aga ei maksa unustada, et mul on kodus lamatiste käes vaevlev voodihaige emps, keda vaatamata läbilõikavale protestikisale ikkagi keerata ning tõsta tuleb. Kahjuks seda ühe käega kuidagi ei tee.

Elan režiimil 3 tabletti ibuprofeeni päevas (põletiku ja valu vastu) ning midagi peale ka määrida. Probleem aga just selles milleski kipub olema. Kõik need inimrassi esindajaile määratud möginad on leebed kut lõhnageelid - tolku eimiskit. Nüüd vaatame, mida suudab sel nädalal Tallinnamaale jõudev pudulojustele mõeldud määrimine. See peaks ehk vähe tõhusam olema kui esteetidest humanitele mõeldud hõrk lõhnasegu. Ja muidugi ei tohi asi saada külma, tuuletõmmet ega muid seesuguseid suve juurde kuuluvaid privileege. Millal ujuma saab?
Kõige mittevalusam on olla nii seistes kui lebotades käsi otse üle pea taeva (või seina) poole tõstetud asendis. Andku keegi mulle kannatust see ishias üle elada!! Leian end viimasel ajal suht sageli arutlemas näiteks selle üle, mitu kilo mu käsi kaalub või mitu njuutonit ruutsentimeetri kohta rõhub mu keha pikaliasendis haigettegeva abaluu ümbrusele. Saast küll, tuleta veel füüsikakursus meelde, eksole!
Olen avatud ettepanekutele ja pakkumistele ihuhäda leevendamise osas.

Kõik, mis me sellest saime

Tjah,

• tööl usteparanduse (mingi keenjus oli teisel märuliööl automaatuksi kangutanud),
• poes kollased lindid, paberipaanid, sildid ja muu keelav-osundav atribuutika alkolettide-aluste ees;
• metsikult igat liiki tähelepanu teisriikide poolt;
• paar emotsioonikat sõnavahetust koosolekutel (vene kliendil on probleemid, aga te ei taha laenu and, jah?);
• murelik-patriootlike klientide kõned (kuda teil seal on? meil Viljandis ikka täitsa rahulik, aga te seal pidagi ikka vastu!);
• kirgliku vihmalootuse homseks päevaks (et kohe hommikust hilisööni kallaks kuis jaksab);
• paljude poodide palju varasema sulgemisaja (mis sa ikka tõmbled, kui viina ei saa müüa);
• põnevad veenamisharjutused pubilettide eest (no te ei pea ju sel pudelil tingimata korki pealt võtma, ma saan ise ka hakkama);
• ühte teemapunkti kivistunud meedia;
• Filtri tee kalmistu teadvustamise rahavamassidele (kui paljud enne ikka täpselt teadsid, kus too salapärane kalmistu asub, eksole);
• huvitavad duumasaadikud, kes kutsuvad üles Eesti asju vältima ning siis ise tagasisõidul lennukis Vana Tallinnat trimpavad ja uhkelt Montoni kilekottidega ringi jalutavad;
• jne., jne.

Tõeline tohuvabohu. Oleks märts, ütleks, et nagu jänesed märtsis, aga ei ole ju. Vast tuleb kohevarsti ka soojem ilmake ja suvised meeleolud, kolivad noored taas kuskile lebotama-integreeruma ja rahu jälle majas.

Möödund ajast...

... võiks paljugi seletada ja rääkida, eks ta ole oma viga, et nii harva järeltulevat põlve arvuti tagant minema ässitan.
Aga mitte seda ei tahtnud mina rääkida, kuigi vabandused ka kahtlemata omal kohal oleksid.

Reede õhtupoolikul olnud taas Catena sünnipäevakontsert, sedapuhku neljas juba. Juba peaks mõistma pisut lällata küll ja üsna tublisti tatsuda. Ja peaaegu niimoodi see välja tuligi. Miskipärast, mis on tegelikult palju asju kokku, tuli kogu esinemine suht tujutult välja; alles kontserdi lõpuks sai natuke hoogu sisse ja isegi siis tabasin Taavi kivistamas oma akadeemilist pilku noodimapi sisse. Et ka kõik need, kes kindlasti lubasid kohale tulla, ei tulnud... Aga mis seal ikka, kes kohal oli, see kiitis küll ja pärastine äraolemine Kassi man oli lihtsalt kodune ja mõnus.

Täna aga tegin vahvaid eksperimente 7-10 aastaste lastega. Nimelt korraldasin Kaisa sünnipäevapeo esmakordselt bowlingus. Tibud olid igatahes vaprad, veeretasid-vinnasid-loopisid kuule lausa kaks tundi järgemööda ning siis järgnes etteaste Browni liikumises olevad põrandapoleerimislapid. Noh, kuskil oli neil kõigil igatahes hästi laetud patareid sees, nii et energiat jätkus veel pealekaubagi; hea, et see kirbukari ise radu mööda veerema ei läinud, kuigi ei saa kurta, et nad poleks üritanud. Kütuseks minu poolt kulus ära mitu head liitrit morssi. (Kas teile tuleb vahel meelde see kaunis lapsepõlv, kui mindi sünnipäevale, nositi vaid leiba, aeti üksteist taga ja siis morssi ja jälle leiba; ning kui siis ükskord koju jõuti, hakkas peale tavaline joru: mul on kõht tühi, emme, anna palun süüa?)

Aga nii üldises plaanis, kuidas mul läinud on. Jah, ma olen elus, aga mis elu see on (haa! nii hea on vahel vinguda)! Tööl on kiire, aga ei saa kurta, et igav oleks; töölt kohe koju ja kööki süüa tegema, Kaisaga õppimistseremoonia ja natuke ajalehte. Eks uni tuleb ka magus ja nii see peamiselt käibki. Tuleks midagi kardinaalsemat ette võtta ehk, ent takistus istub-lebab tagatoas ning ei lase pikemaks kodunt jalga lasta. Suveks peab igatahes miskit kontruktiivset välja mõtlema, sest Kaisa ei ole igatahes koduaresti ära teeninud ja üksi ma teda veel küll kuskile jooksu ei lase.

Olge aga edasi tublid ja mõnusad! Küll ma ka ellu jään, no tõepoolest.

Mõned kuupäevad,

mis tulevad meelde:

12. jaanuar

Minu köögis sooritatud Kõrvitsa rituaalmõrv, mille juures valatud ohtralt verd (Tinu oma) ja higi (minu oma); pisarad tulevad hiljem. Tulemina valmis 4 kõrvitsasaia. Irmiel ja Krissu on Eestimaal.

13. jaanuar

Minu köögis keedetud kõrvitsamoosi (keeda kõrvits pehmeks, nõruta, peksa sodiks, pane keema, lisa kaneeli ja suhkrut ning ühe tõhusa sidruni kiledest puhastatud viljaliha), mis tuli imehea ja sobis saiale, ent eriti hästi pannkookidele.
Dwalinnas manustatud hernesuppi kõrvitsa seemnesaiaga. Oxforellis peetud isand Dwalini jubileum koos eriti hea seltskonna ja eriti hea tegevusega.
NB! Võtsin peale põlveoppi tantsida, no nii nagu päriselt: välja tuli! Jei!

14. jaanuar

Hommik Oxforellis ja pannkoogid Dwalinnas. Õhtul plaadiesitluse laulmine ja hea-parema pakkumine ning isesöömine Laste Loomingu majas. Kahju, et keegi mu sõpradest ei saanud/soovinud kohale tulla.

15. jaanuar

Emps haiglasse. Õhtul minu juures Monopoli-põrgu. Kaisa võitis Irmieli abiga. Krissu ja Irmiel järgmisel päeval minema.

jaanuari lõpp

Jooksin tööl salaja koridoris, nii tasakesi ja varbaotstel kui võimalik.

31. jaanuar

Lauluproovist pidin varem ära minema, et koju jõudes veel midagi ära teha. Laulda ei saanudki eriti, tegid väikese koosseisuga ja siis tuli juba lahkuda. Paar laulu, mis laulda jõudsingi, läksid kellavaatamise nahka. Nii vist hakkabki olema. Ma ei laula liiga hästi ja loobumismeeleolu koos meeleheitega on täiuslik. Pühapäeviti proovides niikuinii eriti käia ei saa. Aga rahvast tuleb juurde, kes minust kordi paremini laulavad, nii et seltskond võidab niiehknii.

1. veebruar

Kaisal väga kõrge palavik. Jälle jama.

3. veebruar

Välksu sünnipäev, kuhu ma ei saa, eksole. Tagantjärele soovin talle õnneveski majja, et see kunagi otsa ei saaks. Õnne läheb elus tihtipeale väga vaja. Kurvastan tasakesi ja põgenen ära.

6. veebruar

Emal diabeetiline kooma. Paistab, et keeras mõistuse ka segamini.

7. veebruar

Lauluproovi ei saa, kodus päris põrgu lahti. Mul oli ilmselt kaotusmeeleolusid tundes õigus, et ei sobi laulmas käima.

8. veebruar

Eluisu on otsas.

9. veebruar

Jooksin avalikult bussi peale. Ei olnud vist kõige parem idee.

10. veebruar

Ma ei tea, mida teha.

Udukas

Teisipäev: põlvest võeti niidid (traadid) välja, imelik on olla, jalg hakkas kohe valutama.

Kolmapäev: mulle pakuti telefonis jõuliselt altkäemaksu, kohe mitu korda ja otse, et ma kohtutäide arestid ära kaotaksin. Asi päädis kohtamisele kutsumise ja lastele isaks pakkumisega. Pull on ikka küll seda va issanda loomaaeda telefonitorus kuulata. Üle kahe nädala taas laulmas käia oli hingekosutav, vast ehk saabki sest Raeplatsis laulmisest mingit asja.

Neljapäev: põsk paistetas üles, külma saand, saadan. Tööle ikka tuuakse-viiakse (musid töökaaslased). Emps topiti haiglasse, esmaspäeval hakatakse keemiat tegema. Jõle. Arvuti sai lõppeks korralikud subwooferiga kõllid.

Reede: täna vist. Isegi šokolaadi ei taha, Spunk oli pool päeva kadunud. Raha on otsas ja palavik tõusis. Mesi on hea. Kellel on terava otsaga skalpelli, lööks endale ise noa sisse? Jõletum udutunne on sees.

Vaatame, mis laupäev toob. Peaks haiglasse empsi vaatama minema, ent ei kujuta ette, kuidas ma sinna komberdama peaksin palaviku ja painava jalaga. Eks siis näeb. 95lk venekeelse rämepangandusalase teksti eesti keelde panemise karikas läks sellest nädalavahetusest mööda.

Tsauki! Lähen nüüd põlvele elu sisse väänama.