Nii et tellisin siis Nõmme Avatud Noortekeskuse ette takso. Peale veerandtunnist ootamist sahises masin ette ning teatasin vastuvaidlemist mittekannataval toonil: "Rock Cafe!" Juht võttis kohalt ning piilus kavala näoga minu suunas.
juht: "Kas teile meeldib rockmuusika või?"
me: "Jaa!"
juht/keeras rahulolevalt raadio kinni, kobas pisut ringi ning lükkas plaadimängijasse plaadi sisse.
me/ nendib, et kõllid on põhjas ja Rammsteini "Reise, Reise" rokib täiega.
juht: "Sobib?"
me/ noogutab, sest rääkida oli keeruline.
Nõnda me RC õuel maandusime, taksoseinad mürtsumas. Rasvane inimsaba lookles õuelt kaugele. Hiljem sain teada, et lõpp kuskil kaugel-kaugel oli.. Saatus otsustas nüüd pisut leebuda ning Tasarieli ja Staari näol mulle alt uksest mitte eriti kauget ootepositsiooni pakkuda. Kannatlikkus viis ukseni, neljast trepikäigust üles, ülemise ukse vahelt sisse ja tiba edasi... ning siis klaarus alles Saatuse täielik sulamine - seitse inimest peale meid suleti uksed. Brr! Edasi läks kõik pehme kiirusega, ent see turvakas pidi küll end julge hundina tundma, kes uksel kõõlus ja teatas, et rohkem sisse ei lasta. Trepilt ja õuest kostuva vokaali amplituud oli märkimisväärne.. Kartsin hullemat, ent edasine sujus mahedalt ning sirgjooneliselt.
RC oli täis pakitud. Huvitav, mis selle tingis: kas DVD salvestus või see, et sisse lasti ka noorsugu. Logistika oli igatahes läbi mõeldud: all alkoholi ei saanud ja kui olin leidnud kaassomnikute seltsingu koos larparitest noosooga, pannud maha pommraske seljakoti ja mantlist kestunud, tundsin, kuidas neel ning häälepaelad niisutust vajavad. Heh! Tipsasin siis ülakorrusele, kust enne tagasi ei lastud, kui tops tühi. Seoses sellega õnnestus ka ringi patseerida ning esmalt sisse joosta Cratale ning seejärel ka Shalaya, Aweka ja Ghiliga põkkuda. No tõepoolest tundus, et kõik mu rohkem ja vähem tuttavad (mõne kurbliku erandiga) on end töllama sättinud.
Metsatöll oli muidugi võimas. Mehed olid ilmselt kõvasti enne vaeva ka näinud, et asi sujuvalt välja kukuks. Bya ja Tralayni juures posti naal oli suht hää ülevaade pildist laval ja enda ümber ning parajasse transsi ajasin end mõne looga kahtlemata ka. Häälepaelad said tõsise Töllutrenni igatahes. Kodus end niigi tagasi hoitud ja öösiti vaguralt ja vaikselt mõmisetud. Hea, et post ikka korralikust betoonist valatud oli .. küünejälgi sisse jätta ei õnnestunud.. Ja selle urrima salvestuskaameraga sain paraja laksu vastu pead ja lõugu. Praegugi valutab natuke ja irmus hell on ka. Aga need on muidugi pisiasjad..
Edasine logistika, mille käigus noorsugu klubist välja köeti, oli muidugi täisealiste inimõiguste rikkumine, otsene diskrimineerimine vanuse järgi: meid aeti kut loomakari üles ja hoiti seal kinni noorte lahkumiseni. Aga no mis teha, kui oled juba selline vanur. Vähemalt koju magama ei saadetud.
Oort. Hüva nagu ikka. Võib-olla ehk pisut metalsemas vormingus kui folgil, mis oli ilmselt tingitud ka publikust ja kohast. Eriti leebed lood ettekandele lihtsalt ei tulnud. Ent sõjalaulu ajal toimus küll folk vol2. Trexx, Hallsilm jt näitasid needitud publikule lava ees haljast terast täpselt kut suvisel folgil. Muljetavaldav illustratsioon sellele loole igatahes.
Dawn of Gehenna jõudis aga välja juba puhtakujulisema raskemetalli juurde. Seks aaks oli rivvi jäänud veel neli eriti vaprat somnikut: Sirtsu, Kalake ja Turgon koos minuga :P. Ei olnud enne seda kampa kunagi kuulnud, ent ajas oleks justkui tükk aega tagasi astunud. DoG lugudel oli mulle nii esteetiline (muahh), kuid eeskätt sentimentaalne väärtus. Hah! Meenusid aastad, kui jooksin ise ringi tagis, neetides ja paar kilo metalli ümber kaela rippumas. Oleks vist kauemakski jäänud, ent seljad hakkasid üles ütlema ning umbes poole esinemise pealt andsid viimsed vaprad somnikud alla. Magada pidi ka saama, et veel samal päeval Laiusele Firieli soolakale jõuda. Oehh.. aga padi oli pehme ja uni eriti magus..
Staari pildid olukorrast
