Hingedepäev..

Ja juba pimeduse laskumisega varasel õhtutunnil hakkas mu aknal põlema mesilasevahast küünal. Selles toas elas kunagi mu vanaema.. Ta on juba aastaid läinud. Ja vahin tulle ja mõtlen, et oleksin ju võinud ka oma isa tunda, aga saatus ei andnud. Vähemalt sain sel suvel tema piltide nukker-õnnelikuks omanikuks. Midagigi..

Ja kohe sama akna all kasvava põõsa all on meie endise kiisu-miisu hauake.. Ja mu kallis sõbranna ei tule mulle enam kunagi külla, kui vaid et unedes ja võib-olla täna.. Hea, et ta üleski leiti ja sel suvel lillemere sisse sängitati. Nuuks. Kõik see tuleb just täna erilise tervana meelde.

Seepeale olen tänulik võimaluse eest kuulata õhtul "Kellerkoori" mõtlikumaid laule kaunis Tohisoo mõisas, vahelugemiseks luuletused-mõtteterad ja alguseks-lõpuks Aadi mõtisklemine. No ega teele-kringlile, kuhu meid Sirellaga lahkesti ka paluti, midagi vastu olnud panna.

Üle pika-pika aja oli meelikosutav ka Aadi nägemine, kuigi esmalt pani kohalike poolt "Uitajaks" kutsutu oma triigitud-viigitud olemisega üllatuma. Aga sõpru on alati tore kohata. Praegu paistabki just selline aeg olema, kus kaua kadunud sõbrad-tuttavad kuskilt välja hakkavad tulema.. Hingedeaja fenomen, tundub. Mulle meeldib!

Loreena McKennit "Rising Sun"