Talgud ja uus põlvkond

Nädalavahetus möödus juba ammu kokkulepitud tegevuse tähe all: tegime Üllari juures töökojas talguid.
Esialgne plaan nägi ette: palgivedu metsast, varjualuse katuse ehitamine, söök, lebo ja saun.
Ilmataadil olid ilmselt omad plaanid ning karmi käega tegi ta meie kavatsustesse tugevad korrektiivid: maa jaanuaris täiesti pehme - palke vedada ei saa; väljas torm - katust nii ei ehitata. Söögi, lebo ja sauna punktides jäi meie tahe igatahes peale. Ja töödki sai tehtud, ent olude sunnil siiski katuse all, vähemalt osaliselt. Lammutatud ja välja tassitud tellissein, uuematest ja vanematest naeltest puhtaksrestaureeritud vanad palgid, keemiarünnak pesunurgale, nipet-näpet veel. Füüsiliselt ja hügieeniliselt kurnav, ent emotsionaalses plaanis vägagi lõõgastav üritus.
Ja otse loomulikult toimus samaaegselt Aja pool süljeeritust stimuleeriv õudukaõhtu. Pole parata, seekord jäi vahele, ent ma loodan, et sellist üllast üritust tulevikus veelgi korratakse.

Pühapäeva õhtul avastasin uued rottidest allüürnikud, kaks tükki on oma silmaga ära nähtud. Vaatab, mis Isand Tulevikul neile varuks on. Khiizu ei tee neist välja rohkem kui eelmistest vurrukandjatest. Elab - näeb; ei ela - ei näe!

Laminaatpõrandal magamine on mu seljale endiselt kurjast!

Trikimehest

Laps tuli välja tõsise ettepanekuga Trikimehe saate tarvis.
- Trikimehel peaks olema ka Trikinaine, siis nad saaksid koos igasuguseid trikke teha; ja see oleks ju väga hea!

Nüüdseks..

.. olen eelmise aastanumbri sees oma kööki sisse kolinud rotiseltskonnast peaaegu lahti saanud. Veider, ent omamoodi siiski mitte, on see, et nad vallutasid just paneelmaja; et nad aga just esimese korruse elamise vastu pingsat huvi tundsid, pole enam mingi üllatus.
Alguses oli neid üks ja kuni ta oma siivsat rotielu elas, ei seganud ta mind põrmugi. Natuke ehk häiris tõik, et mu valamukapi põrandasse auk näriti ning selle tagajärjed saepuru kujul kenasti köögipõrandat mööda laiali kanti.
Varsti aga oli neid juba niimitu, et pidev madin ja kolin segama hakkas. Ühel ööl tassiti tühjaks kuhjaga täis küpsisekauss, teisel ööl veeretati kapi pealt teadmata suunad kaks keedukartulit, kolmandal jälle lükati pliidi pealt põrandale kildudeks seal kummuli olnud taldrik ning suur ülepanni kook oli lohistatud kõrvalasuva pliidiraua peale. Oehh!
Juhin tähelepanu ka faktile, et majapidamises elutseb khiizu. Aga see loom arvas heaks neid pisemaid loomakesi tõsiselt karta ning edaspidi, kui madin kapis ei lasknud enam rahulikult süüa, tõmbus pahasel ilmel kapiuksest eemale. Just tänu meie Mausi olemasolule ei julenud ma ka mürki panna: mine seda va kassiroju tea! Aga rotipopulatsioon õilmitses just seinte ja kappide vahel, kuhu rotilõksud (head suured kobakad, eksole) kuidagi ei mahu.
Võtsin siis natuke hoogu ja barrikadeerisin ühe Anti-Rats karbikese kilekottide ja purkidega ning asusin luurele. Paar tundi madinat ja kui siis karbi välja võtsin, oli too tühi. Juba vähem kui nädala pärast tulid rotid järgemööda peaaegu keskpõrandale radiaatori ette hinge heitma. No uskuge, see oli vast kurblik vaatepilt. Neli loomakest viisin nõndaviisi välja. Loomult mulle loomad, eriti targemat sorti, meeldivad juu. Lapsepõlves toitsin salaja oma toas riidekapi all elavat põlluhiirt jne. Aga selline jõuline invasioon oli liiast.
Mu nina ütleb mulle, et kuskil praos on veel üks koolend rott-loom. Aga seni pole teist (teisi?) üles leidnud, kuigi olen järgemööda seina juurest eemale tirinud kaks lauda ja pliidi, tuhninud valamukapis. Vaid suurem kogus rotijulki on lisandunud mu prügi hulka.
Kas mürki söönud rott on:
biolagunev jääde?
ohtlik jääde?
mürgipakend?
pargiprügi?
Ainus kindel asi on, et ta pole paber ega papp!

Janek Laidla tegutseb taas :)

Ma lubasin endale, et alustan taas siia kribamist just sellest pealkirjast, mis peaks vähemalt somnikutes tekitama sellise mõnusa muheda meeleoluretke tagasi üle-eelmise lumelahingu aegadesse, kus ajakirjanike hea tahte tulemusena terve Laidla-maffia lumelahingu korraldamisega asjatas. Oli seal siis nii Janet (Sirtsu) kui ja Janek (Tinu) ja hulganisti laiendusi.
Eelmise nädala Ekspressis aga (jaa, ma olen korralik lugeja, iga lehetegija unistus: loen ka nupukesi) ilmus nupuke, milles kajastati Janek Laidla uusi saavutusi ajalooajakirjanduse vallas (vist Areeni osas märkus, et illmus uus number Tuna't). Tegijale jäi lootus, et originaal sisaldab ikka õiget nime ja minule veendumus, et nii kiirelt üks inime soovahetuse operatsiooni ikkagi läbi ei suuda teha.

Haa Tinuga on muudki ette võetud. Näiteks käisid kaks nõulaiferit kinos sulasegel jõuluaal ja kaesid lõpuks ära Stardusti kinopildi. See oli mõnus ja hea vaatamine, natuke raamist välja jne. Eks kes näinud on, teavad isegi ja kes pole, sellele pole ju paar repliiki kuigi teaberikkad.
Lisaks sellele võtsin poja ühes ja vaatasime ka Kuldse Kompassi ära. Mida nentida?

Esimese järgu superstaarid on leidnud fantasy-filmid.
Kuldne kompass jääb mu mällu küll vist igavesti kui täiesti erakordne Hollywoodi film: esmakordselt märkasin, et kino võimendist läbilastud hollika filmi vene keel oli tõesti vene keel, mitte selle kange ja puise moega jäljendamine!! No aru ma ei või, kas on tõega tegijamatel filmikompaniidel terve suure Ameerika peale seni lausa võimatu olnud leida vene keele rääkijaid või on see puhas laiskus. Aga respect selle filmi tegijaile! Paar kõlanud fraasi olid pingutuseta arusaadavad.

Taustaks: The Friends of Mr. Cairo

Läinud

Läinud on paljugi, vahepeal aastanumbergi. Loodetavasti on möödas ka totaalne kaamoseaeg minu blogis, eksole.