.. möödus mul üleeilne hilisõhtu. Käes on ju sügis ja loomakesed metsast ja ümberkaudsest võsast poevad vägisi tuppa varjule. Ka paneelmajja. Ka rotid-hiired.
Kuulsin kraanialuses kapis veidrat häält ning läksin uurima, mis lahti ja kes meile jälle külla on tulnud. Esiti ei saanud arugi, aga kui taskulambi valgusvihu kaugemasse kapinurka torude juurde suunasin, nägin veetoru ümber kõverdunud hiiglamasuurt ja tokerdanud karvkatte põhjal otsustades ka väga vana rotti. Ta ei põgenenud, hingeldas vaid häälekalt ning raskelt. Kurvavõitu lugu, aga eks ta hakkas vaikselt hinge heitma ning oli selleks valinud pimedama ja soojema nurgakese.
No mida siis peale hakata, ah? Jätta ta sinnapaika ja oodata, mis hommikuks saab? Ei saa ju lasta omaenese juba piisavalt rotistund-hiirestund köögis ühel loomal niisama kooleda (kunagisest võõrast kassist ja pesakonnast rottidest vast nagu aitab juba)!
Puhas peletamine loomakest liikuma ei pannud. Maha lüüa ja vaeva kergendada? Uskuge, käsi ei tõusnud, kuigi nõnda oleks vast kõige valutum ja kiirem olnud. Oehh!
Koukisin siis lapina leiba teeninud vana pehme trikoopluusi välja ning võtsin roti selle sisse. Süda valutas pisut, ent viisin ta välja. Õues aga tibas tasakesi vihma ja kiskus öisele jahedusele. Andsin endale aru küll, et seal on tal jube ebamugav ja ehk lausa piinarikas olla, et ehk soovib loomake kuskil soojemas kohas olla, aga .. Mhmm! Südametunnistus vaevab ikka natuke. Hommikuks oli ta juba kuskil parematel ja rikkalikumatel jahimaadel, maha oli jäetud kokkuvõttes suhteliselt armetu pisike rotikeha ..
Mis teha, kui oled kunagi lapsepõlves salaja riidekapi alla varjule pugenud põlluhiiri toitnud, samal ajal kui emps luuras neid kangiga mööda tervet korterit.. Selline on siis elu. Kõik saab ükskord otsa!
Sildid: Elu ise, loodus
