Kass ja flöödimuusika

Meil juhtus sel sügisel kodus sehandne lugu, et Kaisa-Mai hakkas plokkflöödi tunnis käima. Oli teine juba mitu aastat silma peal hoidnud, ent muud kohustused (trennid-trennid ja trennid) ei võimaldanud seda asja siiski ette võtta. Sel aastal siis ostsin kena sopran-flöödi talle (ja loomulikult ka endale, eksole) ning õhtuti toimub elamises vapper pinistamine ja harjutamine.

Ise võtan ka tihti pilli pihku, kui muidu laulupeo laulude noodist enam sotti ei saa. Üks veider asi on aga meie kiisumiisuga. Nii kui istud ja pillist esimesed helid välja puhud, ilub kasvõi eikusagilt platsi meie Mausi ning asub flöödile lähenemiskatseid sooritama. Esmalt vahib jupp aega kahtlustavalt mängijale otsa, siis nühib end vastu mängija kätt, ronib otse keset nooti ning vahib-nühib flöödi alumist otsa, kust siis tema arust helid justkui välja tuleksid. No nagu nõiutud! Misasi selle kassi ja plokkflöödiga ometi on? Kas üldiselt rotte ja ka suuremaid hiiri pelgavale kassile meeldivad hoopiski musikaalsed hiired? Kas flöödimäng on hiirepiiksu või kassipiiksu moodi? Hmhmm! Mõni kass armastab palderjani, mede oma aga flöödimängu..

Nukrutsedes ..

.. möödus mul üleeilne hilisõhtu. Käes on ju sügis ja loomakesed metsast ja ümberkaudsest võsast poevad vägisi tuppa varjule. Ka paneelmajja. Ka rotid-hiired.

Kuulsin kraanialuses kapis veidrat häält ning läksin uurima, mis lahti ja kes meile jälle külla on tulnud. Esiti ei saanud arugi, aga kui taskulambi valgusvihu kaugemasse kapinurka torude juurde suunasin, nägin veetoru ümber kõverdunud hiiglamasuurt ja tokerdanud karvkatte põhjal otsustades ka väga vana rotti. Ta ei põgenenud, hingeldas vaid häälekalt ning raskelt. Kurvavõitu lugu, aga eks ta hakkas vaikselt hinge heitma ning oli selleks valinud pimedama ja soojema nurgakese.

No mida siis peale hakata, ah? Jätta ta sinnapaika ja oodata, mis hommikuks saab? Ei saa ju lasta omaenese juba piisavalt rotistund-hiirestund köögis ühel loomal niisama kooleda (kunagisest võõrast kassist ja pesakonnast rottidest vast nagu aitab juba)!

Puhas peletamine loomakest liikuma ei pannud. Maha lüüa ja vaeva kergendada? Uskuge, käsi ei tõusnud, kuigi nõnda oleks vast kõige valutum ja kiirem olnud. Oehh!

Koukisin siis lapina leiba teeninud vana pehme trikoopluusi välja ning võtsin roti selle sisse. Süda valutas pisut, ent viisin ta välja. Õues aga tibas tasakesi vihma ja kiskus öisele jahedusele. Andsin endale aru küll, et seal on tal jube ebamugav ja ehk lausa piinarikas olla, et ehk soovib loomake kuskil soojemas kohas olla, aga .. Mhmm! Südametunnistus vaevab ikka natuke. Hommikuks oli ta juba kuskil parematel ja rikkalikumatel jahimaadel, maha oli jäetud kokkuvõttes suhteliselt armetu pisike rotikeha ..

Mis teha, kui oled kunagi lapsepõlves salaja riidekapi alla varjule pugenud põlluhiiri toitnud, samal ajal kui emps luuras neid kangiga mööda tervet korterit.. Selline on siis elu. Kõik saab ükskord otsa!

Esimene koolipäev ..

.. on mul ammu ju seljataga, lugetagu siis selleks lasteaeda minek või esimese klassi aktusel ootusärevalt nihelemist.

Sel aastal juhtus siis üle jupi aja taas, et leidsin end aktuselt. Küll keset nädalat, küll alles õhtul peale töömurdmist, aga ikkagi aktuselt alapealkirjaga "Tere, kool!". Omamoodi naljakas oli istuda Tartu Ülikooli Tallinna esinduses loenguruumist saaliks dekoreeritud klassis ning kuulata kõnesid ja vahepaladeks siis elavat muusikat. Väga lahe oli, ausõna, kuulata luuletusi ja torupillimuusikat, vaadata riidenagidesse põimitud pihlakaoksi ning kõigile seintele kinnitatud värvilisi vahtralehti. Oleks veel kuskil olnud suurte tähtedega kirjas "TERE KOOL", oleks selline esimese klassi õpilase tunne olnud täiuslik.

Muide, kujutage endale ette elavat torupillimuusikat ning sel moel ette kantud "Gaudeamust"! Alul ei sanud arugi, aga tuttav tundus, siis kergitasin respektiks ikka oma istmiku toolilt lahti. Ehe ja sürr asi. Kahju, et diktofonigi kaasas polnud. Loodan, et kunagi ja kuskil tuleb see kordusettekandele.

Talgud ja uus põlvkond

Nädalavahetus möödus juba ammu kokkulepitud tegevuse tähe all: tegime Üllari juures töökojas talguid.
Esialgne plaan nägi ette: palgivedu metsast, varjualuse katuse ehitamine, söök, lebo ja saun.
Ilmataadil olid ilmselt omad plaanid ning karmi käega tegi ta meie kavatsustesse tugevad korrektiivid: maa jaanuaris täiesti pehme - palke vedada ei saa; väljas torm - katust nii ei ehitata. Söögi, lebo ja sauna punktides jäi meie tahe igatahes peale. Ja töödki sai tehtud, ent olude sunnil siiski katuse all, vähemalt osaliselt. Lammutatud ja välja tassitud tellissein, uuematest ja vanematest naeltest puhtaksrestaureeritud vanad palgid, keemiarünnak pesunurgale, nipet-näpet veel. Füüsiliselt ja hügieeniliselt kurnav, ent emotsionaalses plaanis vägagi lõõgastav üritus.
Ja otse loomulikult toimus samaaegselt Aja pool süljeeritust stimuleeriv õudukaõhtu. Pole parata, seekord jäi vahele, ent ma loodan, et sellist üllast üritust tulevikus veelgi korratakse.

Pühapäeva õhtul avastasin uued rottidest allüürnikud, kaks tükki on oma silmaga ära nähtud. Vaatab, mis Isand Tulevikul neile varuks on. Khiizu ei tee neist välja rohkem kui eelmistest vurrukandjatest. Elab - näeb; ei ela - ei näe!

Laminaatpõrandal magamine on mu seljale endiselt kurjast!

Nüüdseks..

.. olen eelmise aastanumbri sees oma kööki sisse kolinud rotiseltskonnast peaaegu lahti saanud. Veider, ent omamoodi siiski mitte, on see, et nad vallutasid just paneelmaja; et nad aga just esimese korruse elamise vastu pingsat huvi tundsid, pole enam mingi üllatus.
Alguses oli neid üks ja kuni ta oma siivsat rotielu elas, ei seganud ta mind põrmugi. Natuke ehk häiris tõik, et mu valamukapi põrandasse auk näriti ning selle tagajärjed saepuru kujul kenasti köögipõrandat mööda laiali kanti.
Varsti aga oli neid juba niimitu, et pidev madin ja kolin segama hakkas. Ühel ööl tassiti tühjaks kuhjaga täis küpsisekauss, teisel ööl veeretati kapi pealt teadmata suunad kaks keedukartulit, kolmandal jälle lükati pliidi pealt põrandale kildudeks seal kummuli olnud taldrik ning suur ülepanni kook oli lohistatud kõrvalasuva pliidiraua peale. Oehh!
Juhin tähelepanu ka faktile, et majapidamises elutseb khiizu. Aga see loom arvas heaks neid pisemaid loomakesi tõsiselt karta ning edaspidi, kui madin kapis ei lasknud enam rahulikult süüa, tõmbus pahasel ilmel kapiuksest eemale. Just tänu meie Mausi olemasolule ei julenud ma ka mürki panna: mine seda va kassiroju tea! Aga rotipopulatsioon õilmitses just seinte ja kappide vahel, kuhu rotilõksud (head suured kobakad, eksole) kuidagi ei mahu.
Võtsin siis natuke hoogu ja barrikadeerisin ühe Anti-Rats karbikese kilekottide ja purkidega ning asusin luurele. Paar tundi madinat ja kui siis karbi välja võtsin, oli too tühi. Juba vähem kui nädala pärast tulid rotid järgemööda peaaegu keskpõrandale radiaatori ette hinge heitma. No uskuge, see oli vast kurblik vaatepilt. Neli loomakest viisin nõndaviisi välja. Loomult mulle loomad, eriti targemat sorti, meeldivad juu. Lapsepõlves toitsin salaja oma toas riidekapi all elavat põlluhiirt jne. Aga selline jõuline invasioon oli liiast.
Mu nina ütleb mulle, et kuskil praos on veel üks koolend rott-loom. Aga seni pole teist (teisi?) üles leidnud, kuigi olen järgemööda seina juurest eemale tirinud kaks lauda ja pliidi, tuhninud valamukapis. Vaid suurem kogus rotijulki on lisandunud mu prügi hulka.
Kas mürki söönud rott on:
biolagunev jääde?
ohtlik jääde?
mürgipakend?
pargiprügi?
Ainus kindel asi on, et ta pole paber ega papp!

Talguüritus Dwalinnas

Möödunud laupäeval siis sai vastatud isand päkapiku üleskutsele osaleda metsatöödel ja sinna juurde kuuluval meelelahutusprogrammil Dwalinnas. Eks ta ole, kui õlg lõhkus valutada ja ema kodus selili, pooloimetu ja tegutsemisvõietu kui silgukala. Võttis jupikese kahtlemist ja kõhklemist, enne kui otsustasin minna.
Selgus, et somnikud seadsid tolsamal nädalavahetusel sihi hoopis Vääna mere kõrvalke peesitama ja somnikute hulka kuuluvad ponid ei vastanud peale minu ja Tinu üleskutsele. Aga msi seal sisi ikka. Pakkisin Kaisa, magamiskotid ja saunalinad kaasa ning sinna me läksimegi.
Kuna meil Tinuga oli mõlemal veel hommikupoole asjatoimetusi, siis tabas meie nuhtlus Koset alles hilisel pärastlõunal ja kohale jõudnuina jäi mulje, et sel päeval meil küll enam palgiveoga tegelda ei õnnestu. Esiti anti me valdusse hoopis hekikäärid ja mitu head juppi natuke metsistunud hekki. Hea küll, ristkülikukujulised tahukad on ju ka mingis mõttes võluvad, ent asjade käigus tekkis tiba konstruktiivsem plaan: pügada ajapikku vähemalt ühest jupist päkapiku maja ees välja kena lohe. Eks see nõuab nüüd edaspidiseid arutlusi ja planeerimist, aga mõttel on ikkagi jumet võikuidas?
Ujuma ei soovinud keegi minna. Peale Kaisa muidugi, kellele entusiasmipuudus ses osas mitte mokkamööda ei olnud. Aga mina ei tahtnud oma lõhkuva õlaga kuskile külmetama minna ja teistelgi paistis pigem tegemist olevat. Likvideerinud veel naadikasvanduse maja kõrvalt, õnnestus lõpuks ka mõned palgujupid ära vedada. Hmm, kuigi nuga ja kahvel eriti käes ei kippunud seisma, lasi valutav käsi palke ikkagi kuidagi hiivata. Ilmselt on siin mängus liigutamise spetsiifika..
Õhtane saun mu õlale igatahes meeldis ning seetõttu kujunes saunasviibimise pikkus traditsiooniliseks: no poole viieni vähemalt. Kasvavas hommikuvalguses sauna ees end jahutades jõudis taas mu teadvusse tõsiasi, milline üksmeelne sootsium ikkagi metsalinnukeste vägi on: esimene koleerik säutsatas korraks ja viie sekundi pärast oli terve mets kädistavaid mölalõugu täis; üks isasem kui teine.
Ja veel, ma ei ole eluski kuulnud napakalt haukuvat kägulooma, aga päkapiku maadel elu veeretav kukulind esmalt küll kukkus pisut, ent siis läks sujuvalt haukumisele üle. Ei ole küll kuulnud, et kägud erilised imitaatorid oleksid, aga täpselt nõndamoodi see siis kõlaski: kukkuu-kukkuu-kukkuu..auhh-auhh-auhh-auhh! Ja nii ikka tükk aega järgemööda.
Järgmisel päeval ei läinud loosi vibulaskmine, munagolf ka mitte, kuigi rada innukalt mängijaid ootas. Hoopis parema kultuuralaksu sai TTÜ Meeskoori kevadkontserdi salvestust vaadates, kuhu saatus mind kahjuks ei lubanud. Elu on imelik ikka: kutsud korra aastas päkapikku oma kontserdile, saad vastuseks, et neil ka samal õhtul kevadkontsert on. Ja mõlemal veel Laia uulitsa peal. Heh! Aga hea meel, et sai ära nähtud. Seekord tehti siis sõud rohkem kui muiste, mis kokkuvõtteks oli parajaks timmitud hübriid maskiballi filmidest, klassikalisest koorimuusikast ja solistidega etteastetest. Aplaus!

P.S. Päkal perenaine majas. Mis väga tore näha oli!