Talguüritus Dwalinnas

Möödunud laupäeval siis sai vastatud isand päkapiku üleskutsele osaleda metsatöödel ja sinna juurde kuuluval meelelahutusprogrammil Dwalinnas. Eks ta ole, kui õlg lõhkus valutada ja ema kodus selili, pooloimetu ja tegutsemisvõietu kui silgukala. Võttis jupikese kahtlemist ja kõhklemist, enne kui otsustasin minna.
Selgus, et somnikud seadsid tolsamal nädalavahetusel sihi hoopis Vääna mere kõrvalke peesitama ja somnikute hulka kuuluvad ponid ei vastanud peale minu ja Tinu üleskutsele. Aga msi seal sisi ikka. Pakkisin Kaisa, magamiskotid ja saunalinad kaasa ning sinna me läksimegi.
Kuna meil Tinuga oli mõlemal veel hommikupoole asjatoimetusi, siis tabas meie nuhtlus Koset alles hilisel pärastlõunal ja kohale jõudnuina jäi mulje, et sel päeval meil küll enam palgiveoga tegelda ei õnnestu. Esiti anti me valdusse hoopis hekikäärid ja mitu head juppi natuke metsistunud hekki. Hea küll, ristkülikukujulised tahukad on ju ka mingis mõttes võluvad, ent asjade käigus tekkis tiba konstruktiivsem plaan: pügada ajapikku vähemalt ühest jupist päkapiku maja ees välja kena lohe. Eks see nõuab nüüd edaspidiseid arutlusi ja planeerimist, aga mõttel on ikkagi jumet võikuidas?
Ujuma ei soovinud keegi minna. Peale Kaisa muidugi, kellele entusiasmipuudus ses osas mitte mokkamööda ei olnud. Aga mina ei tahtnud oma lõhkuva õlaga kuskile külmetama minna ja teistelgi paistis pigem tegemist olevat. Likvideerinud veel naadikasvanduse maja kõrvalt, õnnestus lõpuks ka mõned palgujupid ära vedada. Hmm, kuigi nuga ja kahvel eriti käes ei kippunud seisma, lasi valutav käsi palke ikkagi kuidagi hiivata. Ilmselt on siin mängus liigutamise spetsiifika..
Õhtane saun mu õlale igatahes meeldis ning seetõttu kujunes saunasviibimise pikkus traditsiooniliseks: no poole viieni vähemalt. Kasvavas hommikuvalguses sauna ees end jahutades jõudis taas mu teadvusse tõsiasi, milline üksmeelne sootsium ikkagi metsalinnukeste vägi on: esimene koleerik säutsatas korraks ja viie sekundi pärast oli terve mets kädistavaid mölalõugu täis; üks isasem kui teine.
Ja veel, ma ei ole eluski kuulnud napakalt haukuvat kägulooma, aga päkapiku maadel elu veeretav kukulind esmalt küll kukkus pisut, ent siis läks sujuvalt haukumisele üle. Ei ole küll kuulnud, et kägud erilised imitaatorid oleksid, aga täpselt nõndamoodi see siis kõlaski: kukkuu-kukkuu-kukkuu..auhh-auhh-auhh-auhh! Ja nii ikka tükk aega järgemööda.
Järgmisel päeval ei läinud loosi vibulaskmine, munagolf ka mitte, kuigi rada innukalt mängijaid ootas. Hoopis parema kultuuralaksu sai TTÜ Meeskoori kevadkontserdi salvestust vaadates, kuhu saatus mind kahjuks ei lubanud. Elu on imelik ikka: kutsud korra aastas päkapikku oma kontserdile, saad vastuseks, et neil ka samal õhtul kevadkontsert on. Ja mõlemal veel Laia uulitsa peal. Heh! Aga hea meel, et sai ära nähtud. Seekord tehti siis sõud rohkem kui muiste, mis kokkuvõtteks oli parajaks timmitud hübriid maskiballi filmidest, klassikalisest koorimuusikast ja solistidega etteastetest. Aplaus!

P.S. Päkal perenaine majas. Mis väga tore näha oli!