Nipet-näpet ja vinkeldatud vaadet

Aega on läinud, ma tean, aga tegelikult osutub kuidagi suureks eneseületamiseks siia sisselogimine ja millegi kirja panemine, kui tegelikult istub sul arvuti kõrval väike kolmanda klassi päkapikk ja sa üritad pidevalt ta õppimisel silma peal hoida, vajadusel millegi pilt välja guugeldada, õpetada talle info otsimist Interneti avarustest, tõusta, et leida kuskilt raamatuahelike vahelt vajalik kapsas või pidada sütitavaid loenguid looduse ja muu parasjagu käsiloleva teemal.
Tjah, kui oled ikka kedagi kunagi õpetanud, siis sellest viirusest veres vist lahti ei saagi. Laps kutsub mind ka vahel minu oma õpetaja. Heh, rõõmusta nüüd või ohka alistunult.

Aga minnes ajas tagasi, siis oli ju alles täitsa patriootlik päev. Pühapäeval sai seda ka siis ka väärikalt tähistatud, ajades oma vanema järeltuleva põlve ebanormaalselt vara üles (no kell 11 umbes), õunakooki küpsetades ja Grimmu juures Katani asustajaid mängidees. Õhtu edenedes lisandus veel lauluproov, nii et selle võib küll vabariigi aastapäeva vääriliseks päevaks tituleerida.

Elu edeneb nagu ikka. Ikka nühid tööl käia, noorema lapsega õppida ja lauldes. Catenaga sai 9. veebruaril käidud minu jaoks uudsel sündmusel osalemas, nimelt segakooride võistulaulmisel, mille nimi oli Tuljak. Selle nimel sai eelnevalt tihkelt proove ja harjutusi tehtud ja oleks ju olnud suisa ülekohtune, kui selline vaevanägemine mingitki vilja poleks kandnud! Laulsime oma ansambel-libakooriga end oma kategooria parimaks. Ja meie headmeelt ei kahandanud isegi tõik, et esimest kohta välja ei antudki. C-kategoorias laulis üldse kõige rohkem koore ja kohustuslik laul oli parasjagu kirves.

Siinkohal ka maani kummardus Catena ustavatele fännidele Tinule ja Firielile, kes leidsid keset kaunist laupäeva endas moraalset jõudu meile pöialt hoidma tulla. Eks me siis peale tulemuste väljakuulutamist pisut ka seda edukalt esinemise fakti Tinu juures tähistasime. Kahju vaid, et aeg na lühikeseks jäi. Aga ei, selliseid istumisi tuleb igatahes korrata!
Täitsa tore oli üle tüki-pika aja ka kogu Tartu-peret näha ja kordki enda eest hoolitseda lasta.

Kaisal on koolis see veerand erilise spordikallakuga. Kolm korda nädalas kehaline. Kolm korda nädalas peale tunde kohustuslik ujumine. Lisaks tavaline kergejõustiku trenn kaks korda nädalas saalis pluss üks ujumine laupäeval ja tantsutrennide üle olen ma küll juba ammu kontrolli kaotanud. Neid on nii oma koolis kui ka naaberkoolis, korra nädalas vist ka linnaosavalitsuse keskuses. Kuniks jaksab, las käib, eksole. Mõnikord on küll tunne, et see kipub füüsiliselt murdma, kui tulen töölt koju ja kuulan sügavat vaikust: Kaisa on magama jäänud. Tegelikult täitsa positiivne olukord, kus koolil on nii korralik võimla, ujula kui ka vastselt renoveeritud koolistaadion. Ja see kõik asub kodust vaevalt 100m kaugusel. Ei kujuta end küll ette last veel õhtul või keset päeva kuskile seitsme maa ja mere taha trennidesse ja ringidesse vedamas. Mul on vedanud, Kaisal on vedanud sellega. Mis nii viga, kui peale tunde on üks trenn, siis tuled koju, viskad asjad nurka, nosid midagi, nabid trenniasjad kaasa ja sibad viie minutiga kooli tagasi. Ja jälle koju ja tagasi.

Lisaks pean ma rõõmustama olukorra üle, kus mind kaevasid välja kunagised kolleegid vajadusega oma küsitlusankeetide andmeid analüüsida. Uskuge, see oli ja on hetkelgi täitsa mõnus ajugümnastika, millele meeleldi aega pühendan. Tööl on ikkagi selline olukord, kus suuremaks süvenemismaratoniks ja nuputamiseks erilist aega ei ole. Pidevalt midagi tegemas ja kui 10 minutine hingeldamispaus ikkagi tekib, kulub see jooksvate asjade kavandamisele või silmanurgast lehe sirvimisele või korraks siia-sinna veebilehele kiigates. Aga see meeldib mulle. Päevad lähevad kiiresti ja igav ei ole. Lubasin ju juba üle kahe aasta tagasi sinna tööle minnes, et kui mul hakkab igav, siis otsin endale miskit muud. Jälle vedas kõigil!

Talgud ja uus põlvkond

Nädalavahetus möödus juba ammu kokkulepitud tegevuse tähe all: tegime Üllari juures töökojas talguid.
Esialgne plaan nägi ette: palgivedu metsast, varjualuse katuse ehitamine, söök, lebo ja saun.
Ilmataadil olid ilmselt omad plaanid ning karmi käega tegi ta meie kavatsustesse tugevad korrektiivid: maa jaanuaris täiesti pehme - palke vedada ei saa; väljas torm - katust nii ei ehitata. Söögi, lebo ja sauna punktides jäi meie tahe igatahes peale. Ja töödki sai tehtud, ent olude sunnil siiski katuse all, vähemalt osaliselt. Lammutatud ja välja tassitud tellissein, uuematest ja vanematest naeltest puhtaksrestaureeritud vanad palgid, keemiarünnak pesunurgale, nipet-näpet veel. Füüsiliselt ja hügieeniliselt kurnav, ent emotsionaalses plaanis vägagi lõõgastav üritus.
Ja otse loomulikult toimus samaaegselt Aja pool süljeeritust stimuleeriv õudukaõhtu. Pole parata, seekord jäi vahele, ent ma loodan, et sellist üllast üritust tulevikus veelgi korratakse.

Pühapäeva õhtul avastasin uued rottidest allüürnikud, kaks tükki on oma silmaga ära nähtud. Vaatab, mis Isand Tulevikul neile varuks on. Khiizu ei tee neist välja rohkem kui eelmistest vurrukandjatest. Elab - näeb; ei ela - ei näe!

Laminaatpõrandal magamine on mu seljale endiselt kurjast!

Talguüritus Dwalinnas

Möödunud laupäeval siis sai vastatud isand päkapiku üleskutsele osaleda metsatöödel ja sinna juurde kuuluval meelelahutusprogrammil Dwalinnas. Eks ta ole, kui õlg lõhkus valutada ja ema kodus selili, pooloimetu ja tegutsemisvõietu kui silgukala. Võttis jupikese kahtlemist ja kõhklemist, enne kui otsustasin minna.
Selgus, et somnikud seadsid tolsamal nädalavahetusel sihi hoopis Vääna mere kõrvalke peesitama ja somnikute hulka kuuluvad ponid ei vastanud peale minu ja Tinu üleskutsele. Aga msi seal sisi ikka. Pakkisin Kaisa, magamiskotid ja saunalinad kaasa ning sinna me läksimegi.
Kuna meil Tinuga oli mõlemal veel hommikupoole asjatoimetusi, siis tabas meie nuhtlus Koset alles hilisel pärastlõunal ja kohale jõudnuina jäi mulje, et sel päeval meil küll enam palgiveoga tegelda ei õnnestu. Esiti anti me valdusse hoopis hekikäärid ja mitu head juppi natuke metsistunud hekki. Hea küll, ristkülikukujulised tahukad on ju ka mingis mõttes võluvad, ent asjade käigus tekkis tiba konstruktiivsem plaan: pügada ajapikku vähemalt ühest jupist päkapiku maja ees välja kena lohe. Eks see nõuab nüüd edaspidiseid arutlusi ja planeerimist, aga mõttel on ikkagi jumet võikuidas?
Ujuma ei soovinud keegi minna. Peale Kaisa muidugi, kellele entusiasmipuudus ses osas mitte mokkamööda ei olnud. Aga mina ei tahtnud oma lõhkuva õlaga kuskile külmetama minna ja teistelgi paistis pigem tegemist olevat. Likvideerinud veel naadikasvanduse maja kõrvalt, õnnestus lõpuks ka mõned palgujupid ära vedada. Hmm, kuigi nuga ja kahvel eriti käes ei kippunud seisma, lasi valutav käsi palke ikkagi kuidagi hiivata. Ilmselt on siin mängus liigutamise spetsiifika..
Õhtane saun mu õlale igatahes meeldis ning seetõttu kujunes saunasviibimise pikkus traditsiooniliseks: no poole viieni vähemalt. Kasvavas hommikuvalguses sauna ees end jahutades jõudis taas mu teadvusse tõsiasi, milline üksmeelne sootsium ikkagi metsalinnukeste vägi on: esimene koleerik säutsatas korraks ja viie sekundi pärast oli terve mets kädistavaid mölalõugu täis; üks isasem kui teine.
Ja veel, ma ei ole eluski kuulnud napakalt haukuvat kägulooma, aga päkapiku maadel elu veeretav kukulind esmalt küll kukkus pisut, ent siis läks sujuvalt haukumisele üle. Ei ole küll kuulnud, et kägud erilised imitaatorid oleksid, aga täpselt nõndamoodi see siis kõlaski: kukkuu-kukkuu-kukkuu..auhh-auhh-auhh-auhh! Ja nii ikka tükk aega järgemööda.
Järgmisel päeval ei läinud loosi vibulaskmine, munagolf ka mitte, kuigi rada innukalt mängijaid ootas. Hoopis parema kultuuralaksu sai TTÜ Meeskoori kevadkontserdi salvestust vaadates, kuhu saatus mind kahjuks ei lubanud. Elu on imelik ikka: kutsud korra aastas päkapikku oma kontserdile, saad vastuseks, et neil ka samal õhtul kevadkontsert on. Ja mõlemal veel Laia uulitsa peal. Heh! Aga hea meel, et sai ära nähtud. Seekord tehti siis sõud rohkem kui muiste, mis kokkuvõtteks oli parajaks timmitud hübriid maskiballi filmidest, klassikalisest koorimuusikast ja solistidega etteastetest. Aplaus!

P.S. Päkal perenaine majas. Mis väga tore näha oli!