Nipet-näpet ja vinkeldatud vaadet

Aega on läinud, ma tean, aga tegelikult osutub kuidagi suureks eneseületamiseks siia sisselogimine ja millegi kirja panemine, kui tegelikult istub sul arvuti kõrval väike kolmanda klassi päkapikk ja sa üritad pidevalt ta õppimisel silma peal hoida, vajadusel millegi pilt välja guugeldada, õpetada talle info otsimist Interneti avarustest, tõusta, et leida kuskilt raamatuahelike vahelt vajalik kapsas või pidada sütitavaid loenguid looduse ja muu parasjagu käsiloleva teemal.
Tjah, kui oled ikka kedagi kunagi õpetanud, siis sellest viirusest veres vist lahti ei saagi. Laps kutsub mind ka vahel minu oma õpetaja. Heh, rõõmusta nüüd või ohka alistunult.

Aga minnes ajas tagasi, siis oli ju alles täitsa patriootlik päev. Pühapäeval sai seda ka siis ka väärikalt tähistatud, ajades oma vanema järeltuleva põlve ebanormaalselt vara üles (no kell 11 umbes), õunakooki küpsetades ja Grimmu juures Katani asustajaid mängidees. Õhtu edenedes lisandus veel lauluproov, nii et selle võib küll vabariigi aastapäeva vääriliseks päevaks tituleerida.

Elu edeneb nagu ikka. Ikka nühid tööl käia, noorema lapsega õppida ja lauldes. Catenaga sai 9. veebruaril käidud minu jaoks uudsel sündmusel osalemas, nimelt segakooride võistulaulmisel, mille nimi oli Tuljak. Selle nimel sai eelnevalt tihkelt proove ja harjutusi tehtud ja oleks ju olnud suisa ülekohtune, kui selline vaevanägemine mingitki vilja poleks kandnud! Laulsime oma ansambel-libakooriga end oma kategooria parimaks. Ja meie headmeelt ei kahandanud isegi tõik, et esimest kohta välja ei antudki. C-kategoorias laulis üldse kõige rohkem koore ja kohustuslik laul oli parasjagu kirves.

Siinkohal ka maani kummardus Catena ustavatele fännidele Tinule ja Firielile, kes leidsid keset kaunist laupäeva endas moraalset jõudu meile pöialt hoidma tulla. Eks me siis peale tulemuste väljakuulutamist pisut ka seda edukalt esinemise fakti Tinu juures tähistasime. Kahju vaid, et aeg na lühikeseks jäi. Aga ei, selliseid istumisi tuleb igatahes korrata!
Täitsa tore oli üle tüki-pika aja ka kogu Tartu-peret näha ja kordki enda eest hoolitseda lasta.

Kaisal on koolis see veerand erilise spordikallakuga. Kolm korda nädalas kehaline. Kolm korda nädalas peale tunde kohustuslik ujumine. Lisaks tavaline kergejõustiku trenn kaks korda nädalas saalis pluss üks ujumine laupäeval ja tantsutrennide üle olen ma küll juba ammu kontrolli kaotanud. Neid on nii oma koolis kui ka naaberkoolis, korra nädalas vist ka linnaosavalitsuse keskuses. Kuniks jaksab, las käib, eksole. Mõnikord on küll tunne, et see kipub füüsiliselt murdma, kui tulen töölt koju ja kuulan sügavat vaikust: Kaisa on magama jäänud. Tegelikult täitsa positiivne olukord, kus koolil on nii korralik võimla, ujula kui ka vastselt renoveeritud koolistaadion. Ja see kõik asub kodust vaevalt 100m kaugusel. Ei kujuta end küll ette last veel õhtul või keset päeva kuskile seitsme maa ja mere taha trennidesse ja ringidesse vedamas. Mul on vedanud, Kaisal on vedanud sellega. Mis nii viga, kui peale tunde on üks trenn, siis tuled koju, viskad asjad nurka, nosid midagi, nabid trenniasjad kaasa ja sibad viie minutiga kooli tagasi. Ja jälle koju ja tagasi.

Lisaks pean ma rõõmustama olukorra üle, kus mind kaevasid välja kunagised kolleegid vajadusega oma küsitlusankeetide andmeid analüüsida. Uskuge, see oli ja on hetkelgi täitsa mõnus ajugümnastika, millele meeleldi aega pühendan. Tööl on ikkagi selline olukord, kus suuremaks süvenemismaratoniks ja nuputamiseks erilist aega ei ole. Pidevalt midagi tegemas ja kui 10 minutine hingeldamispaus ikkagi tekib, kulub see jooksvate asjade kavandamisele või silmanurgast lehe sirvimisele või korraks siia-sinna veebilehele kiigates. Aga see meeldib mulle. Päevad lähevad kiiresti ja igav ei ole. Lubasin ju juba üle kahe aasta tagasi sinna tööle minnes, et kui mul hakkab igav, siis otsin endale miskit muud. Jälle vedas kõigil!