Aroonia ja trellid

Minu saak tänasest mailboxist:

"Helistasite Maa-ameti infotelefonil.
Kui soovite esitada kaebusi, vajutage tärn; kui soovite maid
vahetada, vajutage trellid."

Haljas teras ja kaamera ihhu

Tjahh, täna sai siis see kauaoodatud arstilkäik ära tehtud ja oma luukav koib ette näidatud. Saatuse tahtel täpselt sama sporditohtri juures, kes mu põlvega ka kauges koolipõlves noamänge mängis.

Tulemus on täpselt see, mida oodata oligi: 20 aastat vana trauma on uuesti katki läinud ja spordiarstile omase jõhkruse ja lakoonilisusega teatati mulle, et 9. november, ilmuda kell 7:30 söömata-joomata platsi. Kerge piercing ning aetakse sisse kaamera ning veel midagi jõledat. Võehh. Hea veel, et erakliinik Haigekassalt raha mõistab küsida ning peale suht üüratu visiiditasu ei küsitagi mult selle uue kehakaunistamise viisi eest raha juurde.

Kui ellu jään, lastakse õhtuks koju. Ma ei tea, süda teeb sees tuta-luta, kuigi aeg on kõvasti kortse mu näkku juurde kündnud. Teisalt, noh, tööle ei pea ju sel päeval minema (ka halbadel asjadel on mõningane helgem aspekt man). Ja ma ei tea siiamaani (miks ma ometi ei küsinud), kas seekord toimub asi teadvusel või antakse ikka enne nuiaga lagipähe ka.

Aga ehk on mäng kogu seda tulevärki väärt. On ära tüüdanud pidev valu, lonkamine, tekk-põlve-all-magamine, võimetus kükitada, joosta, hüpata või kasvõi korralikult autost välja ronida.

Moraal: sport on tervisele kahjulik, eriti vanas eas. Ära tee midagi sellist, mida kunagi teinud ei ole (loe: jookse tõkkeid).
Kuldmari, kes langes alles viimasel tõkkel. Dohh.

Kuninganna ja hiiliv Surm

Nonii, the Queen on meid väisanud. Päris veider tundus see kõik selles fakti valguses, et ise töötan Narva maanteel ja kunigliku paari teekond viis õige mitu korda meie akende alt mööda.

Juba paar päeva varem saime kõik eriti kõrge prioriteediga teate turvajuhilt, mis sedastas, et kahel päeval ei tohi avada Narva maantee poole avanevaid aknaid ... mahalaskmise ähvardusel. Ja lõppu igaks juhuks, et see ei olevat nali ega midagi.

No avasime muidugi totalisaatori, et mitu pankurit kahe päeva jooksul siis ka maha kõmmutatakse. Panused algasid kahest ja lõppesid viiega. Eksisid kõik, muidugi.
Neljapäeval otsisime akende vastu liibunuina pidevalt naabri otsaesiselt punast snaipripüssi sihuku jälge; jama, ei midagi. Aga tore oli küll, kui lõuna aal helistab teiselt poolt teed jurist ja kaebleb, et ei saa üle tee, tehku me midagi, muidu jääb notaris käimata. Heh! Ja parklast väljasõidu ees laiutas käsi tõsine eesti vanamees poldivormis ning lõugas joviaalselt igale masinale: "Trassa zakrõõta!"

Kuskil ajalehes ei näinud kajastatavat tõika, et brittide kroonitud peade auks muudeti Tallinnas liiklus ajutiselt vasakpoolseks. Suur sireenidega autorong tuli Kadrioru poolt tagasi täpselt vastassuunavööndis. Ja me veel vingume siin, et ei avaldanud piisavalt austust, muljet ja bla-bla-blaa.

Kuninganna, muide, oli nunnu. Istus oma sinises kostüümes kenasti auto akna all ja lehvitas rõõmsalt kõigile.

Vaat sedasi. Aga reedel ei juhtunudki midagi, isegi polte ei olnud akna all ja liiklus ei seisnud. Üleüldine arvamus oli siis selline, et kuna julgeolek täna ilmselt kedagi maha ei lase, siis hiilib terve päeva snaipripüssiga vastasmaja katusel ringi meie endi turvapealik, et rahval karistamatuse tunnet ei tekiks.

Aga me jäime ellu. Mina kaa; kuigi blogi täitmise aktiivsust arvesse võttes ei näi see sugugi niimoodi. Vott. Aga varsti tuleb Põõsas...