Ja nii nad omi asju toimetasidki

Mina istusin aga köögis, lugesin möödundnädalast Ekspressi (ega, jah, enne ju aega ei leidnud), samal aal tegin näljasele lapsele tellimise peale piimasuppi. Kui vahepeal pilgu seinale tõstsin, nägin toimekat ämblikumammat aknalaua ja radikal kuivava marlinutsaka vahele oma võrku punuvat.

Hmm, minu supp sai valmis, soola pisut vähe, aga seda sai kergelt parandada. Ämmelgas oli ka vaateväljalt kadunud, ilmselt oma tulevast saaki passima. Ega tal sel aastaajal suurt saaki köögist loota pole, kui ta öösel just mingiks Ungolianthi järeltulijaks ei transformeeru ning meid ikka veel külastavaid rotte kinni ei nabi. Korra mõttes pole ämblikuvõrgud ka just esteetika kõrgklassi kuuluvad teosed .. Ehk peaks ära pühkima? Ja laiskus ise dikteerib kõrva küsimuse: "On see ikka eetiline? Ta nägi ju niii palju vaeva? Kas ma olengi sihuke tohutu monstrum, kes õhtu töö ühe käeliigutusega hävitab? Ja üleüldse .. " Jah, ma tean, et olen laisk, aga toas vaikselt laulda mõmiseda ja Kaisaga juttu puhuda on kuidagi mõnusam.
Sihukesed õhtased väsind mõtted Virre saatel.
Suve tahaks ja veelkord Üksildasele mäele ja ..