Laupäev - tantsupäev

... ja muidutubliolemise päev.
Hommikust saati kasutasin ära olukorda, et emps ei olnud nädalavahetusel ees ja kommenteerimas, suutsin tegutseda saastaharimise rindel nii köögis kui mujalgi elamises, mida loodan täna jõuliselt jätkata. Tuleb kasuks. Ja kasutasin enda paistes põse kallal suht radikaalseid koduseid vahendeid. Mingid tulemused on olemas.

Kuna sõber Juhus mängis kätte kaks kutset Saku Suurhallis toimuvale International Open Tallinn võistlustantsu maailmakarika etapile, siis õhtupoole limpasin koos Kaisaga platsi. Ei ole elus kordagi sellisel üritusel käinud, niisiis võtsin asja valge lehena. No muidugi oli asjal tohutult välist glamuuri, kleitide sära ja nõtkelt liikuvad meesisendid on ka suht harv nähtus, ent kõige alt aimus siiski ulganiste verd, higi ja pisaraid. Igas vanuseklassis.

Uskusin, et ladina-ameerika tantsude päev ongi lõbusam jälgida, ent kui sinna vahele pikiti kahe noorteklassi standardtantsude finaalid, siis see mõjus vahelduseks kui palsam hingele; ning muidugi meenus enda elu parim tantsuelamus Tartu päevilt, kui sai ühe EPA Klubis toimuva peo ajal aknast väljutud ja seal laternavalgel vaikselt langeva lume all aeglast valssi tantsitud. Oh, vana inimese rõõmud, ja-jahh :).

Toimus ka Rumba Cup, mis tegi selle tantsu olemuse mulle nüüd küll otsast lõpuni selgeks: puhtakujuline raskekahurväe poolt tulistatud meeleline laks vastassugupoole aadressil, samas kui samba osutus vaid kergemaks flirdiks. Sain ka teada, et naispool etendas pasodoble'is hoopis keebi rolli, mitte meestel adrenaliini ülespeksvat sarvilist. Näedsasiis.

Kaisagi paistis etendusi nautivat, kuigi vahepeal teatas õnnetu näoga, et ei suuda kuidagi välja valida kõige ilusamat kleiti ja kõige paremini tantsivat paari. Ei kahetse, et käisin, natuke nukraks tegi aga mõistatamine, millal ise jälle tantsuvõimeliseks osutuma peaksin. Hilja tuttu, hiljem üles kui muidu, muud pole nagu ette heita. Korraldajad olid leiutanud ka uue sponsorfirma: Pluss Miinus Euronics; huvitav, kas sel ka tõepõhi all või juhtus nüüd lihtsalt üks mikserdamine kuskil ajusopis?

Tuleb taas massiivne perenaisetamise-emmetamise päev. Osalt muidugi kahju, kuna oleks võinud ka maal sauna saada ja muidu mõnusat närvipuhkamist korraldada. We will survive!

Oliver Shanti - Shaman

Udukas

Teisipäev: põlvest võeti niidid (traadid) välja, imelik on olla, jalg hakkas kohe valutama.

Kolmapäev: mulle pakuti telefonis jõuliselt altkäemaksu, kohe mitu korda ja otse, et ma kohtutäide arestid ära kaotaksin. Asi päädis kohtamisele kutsumise ja lastele isaks pakkumisega. Pull on ikka küll seda va issanda loomaaeda telefonitorus kuulata. Üle kahe nädala taas laulmas käia oli hingekosutav, vast ehk saabki sest Raeplatsis laulmisest mingit asja.

Neljapäev: põsk paistetas üles, külma saand, saadan. Tööle ikka tuuakse-viiakse (musid töökaaslased). Emps topiti haiglasse, esmaspäeval hakatakse keemiat tegema. Jõle. Arvuti sai lõppeks korralikud subwooferiga kõllid.

Reede: täna vist. Isegi šokolaadi ei taha, Spunk oli pool päeva kadunud. Raha on otsas ja palavik tõusis. Mesi on hea. Kellel on terava otsaga skalpelli, lööks endale ise noa sisse? Jõletum udutunne on sees.

Vaatame, mis laupäev toob. Peaks haiglasse empsi vaatama minema, ent ei kujuta ette, kuidas ma sinna komberdama peaksin palaviku ja painava jalaga. Eks siis näeb. 95lk venekeelse rämepangandusalase teksti eesti keelde panemise karikas läks sellest nädalavahetusest mööda.

Tsauki! Lähen nüüd põlvele elu sisse väänama.

Nädalavahetuse patutegu

Sai siis sel nädalavahetusel suurema kaliibriga pattu tehtud:
riskisin ja ronisin sauna oma põlvega, millel veel õmblused sees. Jamatean, et see ei olnud kõige mõistlikum ja et põlv oleks võinud paiste minna kui maakera ja et haavadesse võinuks mustust minna jne.

Aga ma natuke ikka mõtlesin ka enne: võtsin ühes antiseptiku ja steriilsed haavaplaastrid ning peale saunatamise asendasin vanad plaastrid kohe uutega. Tähelepanek: vanasti mo meelest õmmeldi haavu siidiga kinni, nüüd tundus kanguse poolest suisa traat olevat. Heh!

Laval vajus jalg ilusti jõnkshaaval kõverasse rippu ja vahepeal jälle sujuvalt peaaegu sirgeks; ja nii mitu korda. Hea! Vähemalt tänase päeva on ilusti sama olukord püsinud, nii et liigutusteraapia missugune. Ja põlv ei ole paistes ja ei valuta ikka veel, jei! Ja kurikuulus kollane liga tuli kah lõplikult jala pealt maha. Võit kohe mitmekülgne.

Eks sai ulganiste muud pattu kah tehtud, ent sellest ajalugu vaikib traditsioonilisel kombel. Igatahes ma ei joonud ega suitsetanud! :P

Pagemine haigemajast

Veits ebamugav oli muidugi mingites sundasendites magada, ent see hommikune uni on ju, teadagi, see kõikse magusam asi. Seetõttu ei rõõmustanud mu meeli mitte sugugi õde, kes kella 6 paiku miskeid kraadiklaase jagas. Hommik algas tegelikult sebimisega vanamammist naabrinna ümber, kes öise lärmilöömise eest riielda sai. Seepeale oli mammi oma tähelepanuvajaduse ilmselt rahuldanud, lükkas prillid ninale ja jäi õndsalt norsates tuttu.

Hommikuks vedel mannapuder, aga see-eest moosiga. Uhh! Ja miski arstide visiit. Tohter viskas teki hoogsalt kõrvale ja rebis püksisääre üles, kõik jõllavad. Surub jala sirgu ja annab teistele aru: 20 aastat tagasi tehtud parandused kenasti taastunud, ristatiside rebenenud.

"Mis juhtus, "uuris üks teine tohtrihärra.
"Jooksis tõkkeid."
"Milliseid tõkkeid?"
"Tõkkejooksu, noh."
"Aaaa!"
"Otsus?"
"Koju."
"Haiguslehte on tarvis?"
"Mmmm ... jaa!"
"Taastusravi harjutused tuua!"
"Just nii!"
......
"Aaa, vabandust! Kas ma käia tohin?"
"Jaa, muidugi."

Jei! Koju lastakse. Nüüd tuleb veel oodata-oodata-oodata.
Tuleb tädi pataka paberitega, millel esmalt kirjas, mislaadi vigastusega tegu, siis taastusravi plaan. Päris vahva, kogu taastumisaeg on 6 - 8 kuud. Kas me niikaua vastu peame ikka? Koos hakkasime liigest murdma; ikka sirgeks surumine ja siis kõverdamine. Te ei usu, millist mulksumist, raginat, krudinat ja naksumist sellest kosta võib, kui vähegi painutada. Üsna spuuki tunne, ausõna. Ja niimoodi siis mitu korda iga päev. Oehh! Ja valus on see väänamine, sindrinahk, ka veel pealekauba. Tuleb karmavõlga tasuda ja kannatada. Ja nagu tädi seletab ja paber kinntab, peaks alguses ikka mitu nädalat kargu või kepiga käima, lubatud max koormus põlvele 15 kilo.

Pikapeale sain ka ametlikud paberid kätte ja võtsin ette viimse nunnu-gadgetiga kimamise piki koridori, et voodipäevatasu ära maksta. Ega sellest vist tänapäeval kellelgi pääsu pole, lao Tammsaare letti ühe päeva eest, aga see on veel kerge pääsemine. Poole kimamishoo pealt ilmus tohter äkki koridori peale, puuris mind range pilguga ja nentis:

"Miks te sellega sõidate? Ma ju ütlesin, et võite kõndida!"

Haa, sporditohtritel on alati igas asjas eriarvamus, see jõhkramapoolne. Eks mul tuleb nüüd nuputada, mida peale hakata. Riided toodi kõik üles kätte, helistasin taas Ivari välja ja seekord, kui palusin end igaks juhuks alla saata, et mitte mõne nõmeda koha peal ilma kepita ninuli lennata, suruti taas ratastooli. Nojah, grande finale puhul lasin sel siis sündida. Fuajees lubasin, et istun kenasti paigal, kuni järgi tullakse, aga tegelikult hoovasin end seina, tooliseljatugede ja uksepiitade najal joonelt õue, sealt torusidpidi, tirilimps, sõidutee äärde ja jäin õndsalt ühele jalale toetudes õhku nuusutama ja Ivarit ootama.

Mõnna! Ja suurde bussi hiivamine ei võtnudki pool sajandit, kodutrepist sai inimkargu abil ka kenasti üles ja voilla! kohal ma olingi. No inimõiguste kohaselt oleksin pidanud nüüd kenasti voodis vedelema ja end teenida laskma, ent mis ei ole võimalik, see ei ole võimalik. Kohe kupatasin end empsi vingumise saatel kööki süüa tegema ja õhtut ootama. Elu on julm, ent see-eest vägagi ebaõiglane.

Targu ma haiglas kellelegi ei maininud, et õhtul põgenen joonelt klassikokkutulekule. Oleks ilmselt ebavajalikku paanikat ja noomimisreflekse tinginud. Elame veel.. Aga ei kõnni eriti. Mõne kuu pärast jookseme kergelt, raisk!

Ahjaa, lõpetuseks ka kena pildike, mida Kala juba nägi ja mis eriti anatoomiahuviliste südant rõemustama peaks, et mis siis ikkagi viga oli:

Haigla camp

Avasin silmad ja Saatuse tahtel jõllitasin otse suurde seinakella. Ehe hommikutunne ja sedastus: saadanas, ma olen lootusetult tööle hiljaks jäänud, appimisnüüdsaab!! Kell oli täpselt 12 päeval. Sulgesin silmad ja mõtlesin, et niimoodi seda elu nüüd küll enam edasi elada ei saa; kuhu me niimoodi jõuame, ah?

Ringutasin ja tahtsin nina sügada - ei saanud, mingi asi oli ees. Kompimismeel kinnitas mulle, et näos on miski mask. Mingid otsad hakkasid peas kokku saama, ahaa, ma olen vist tegelikult kuskil mujal, haiglas näiteks ning see võiks olla ... ee ... hapnikumask, jei! Lõin hoopis lootusrikkamalt uuesti silmad lahti ja vahtisin huvitunult ringi. See oli üks vahva lesila, kuhu oppidelt ohvreid toibuma kärutati, suur ja valge saal, seinte ääres veel igasugused aparaadid ja puha. Rebisin tüdinult maski näost, kilemütsi peast ja üritasin teki alla piiluda, ei lastud, nähh! kästi rahulikult vedelda. Ma ei tahtnud rahulikult vedelda, ma tahtsin eeskätt juua (oli sel päeval joomata-söömata, tuletame meelde) ja kõht hakkas ka juba korisema. Ohates lohistati mind siis raamiga lifti ja tagasi kaheksandale korrusele. Südametud inimesed ei olnud tilgutit ikka veel ära võtnud, kui tü(i)lgastav.

Palat, kuhu mu ratastel liikumisvahend pargiti, osutus hiljem intensiivraviks; jällegi mõistatus, miks mind peeti vääriliseks traumatoloogia intensiivi paigutamiseks, rangelt võttes polnud mul ju peale massiivse invaliidistumise muhvigi viga. Kaks vene mammit vedeles seal ka, üks selline vanamemm, kes pidevalt pisaraid valas teemal, et keegi teda ei armasta ja teine tunduvalt mõistlikum tädi, kel jalg paksu kipsi all ja vaid ohkas kohati. Elame üle! Mind jäeti rahule ilmselt sel põhjusel, et olin nende silmis mõistuseta frukt, kes veel narkoosist toibub (võimidagitaolist); täpselt sellist juurvilja ma siis edukalt umbes poole tunni jooksul ka teesklesin, siis sai uudishimu must ikkagi võitu: ablasin end istuli ja keerasin vargsi ning võidukalt ringi piiludes tekiserva kõrvale.

Uups! jalg oli ... noh, kuidas ma seda nüüd ütlengi ... kollane!!! Kiire pilk teisele jalale tegi kindlaks, et midagi loomulikku selles ei olnud, too oli kenasti roosa edasi; ja üleskääritud püksisääre küljes oli ka mitu kollast plekki. Niih, olgu, aga asja korvas natuke kaks serviti üle teineteise ulatuvat säravvalget plaastrit mu kollasel põlvel. Võis peaaegu rahule jääda, kui vaid näljasurm silme ees ei terendanuks. Toodi jäine geelikott põlve ümber, mis päris rahuldavalt külmavärinad esile kutsus. Kortsutasin tilguti poole kulmu, aga tibake oli veel järgi; püsisin hillitsetult vait. Jalg ei valutanud veel.

Näljasurma probleemi lahendas varsti sanitar, kes kopsas öökapile klaasi ... mmmm! ... rosinakompotiga. Algamas tõeline haiglacamp, aga rosinakompott on kahtlemata hea. Varsti toodi ka taldrikutäis sousti-kartulit-kanapihve-kapsasalatit, kõik kenasti maitsetult magedad nagu haiglas ikka. Häda ei andnud häbeneda, hingasin kõik umbes paari minutiga keresse ja lubasin lõpuks mõnsa tahtliku uinaku. Jalg ei valutanud ikka veel.

Unemaalt tõi mind tagasi igavesti muhe, igikestev sporditohter Annus, kes mind ka lõiganud oli. Jutukuse poolest nood väga ei hiilga, ent info suutis edasi anda küll: mul olevat rebenenud põlveliigese eesmine ristatiside ja nüüd tuli mul anda tohtrile pühalik lubadus tippspordiga hüvasti jätta; kusjuures too paistis seda tõsiselt võtvat. Mul oli küll keeruline sama tõsiseks jääda, ent andsin rollimängurile kohaselt vist ikka heroilise mõõdu välja küll, kui ohates nentisin, et olgu siis pealegi. Hüvasti, purustamata maailmarekordid, igavesti adjöö, olümpiamängude tähesära, nuuksti! rotb* Ja lisaks nending, et vist peaks ikka ööseks haiglasse sisse jätma - ehk koguneb põlve veri (või vesi), siis hea kohe hommikul välja võtta. Kui võluv!

Okei, diagnoosiga olin ma natuke tuttav, kuna mu ülemus oli mind sellest eelnevalt valgustanud kui ühest jubedamast lõigust põlveliigese vigastusete vallas. See selleks, keskendume hiljem. Selge oli vaid see, et tegu ei olnudki triviaalse põlvemeniski lõikusega, vaid mitu kraadi kangema orkimisega. Aga avasin kohe paanikaosakonna. Õde tagastas mulle mobla-rahakoti-ehted ning alustasin paanika levitamisega. Mul polnud susse ega hambaharja-akulaadijat, puudus igasugune meelelahutus jne. Veendunud, et ühtki tilka mu kannatusekarikasse enam ei kuku, lasin urisedes kanüüli käest välja sikutada. Huvitusin, et kuidas ma peaksin vetsu külastama, mille peale veeretati kohale eriti lahe gadget - kõrge, ülalt polsterdatud rinnutamisalaga, kahe käepidemega ja ratastel raam. Bueno, testimine osutus niivõrd edukaks, et armusin sellesse kihutamisvahendisse jäägitult. Ja jalg ei valutanudki.

Grimmu, hea hing, lubas mind kohe vaatama tulla ja raamatutega varustada. Jäin ootama. Ants-Kristjan pidi kodust vajalikud vidinad kohale lohistama. Veelgi parem. Ja ega kaua tulnudki igavleda ja enda lõbuks gadgetiga piki koridore kimada. Saabus Grim KOLME raamatuga, millest valisin kohe välja Prätsu. Toodi õhtusöömaaeg: selle joogi nimi oli vist tinglikult tee, ent keel ei paindunud seda selleks nimetama. Ohkasin ja nukrutsedes meenutasin, et on olemas ka kofi. Kahjuks oli allkorrusel olev kofik juba kinni, nii et Grimmul ei õnnestunud mind sellega varustada. Aga tal oli palju parem mõte: tellis välja Turgoni, kes elas somnikutest haiglale kõige lähemal, koos presskannutäie kofiga. Milline õndsus! Ja mu punased sussid ja akulaadija ja puha! Peaaegu pisar tuleb silma, kui mõelda selle peale, mida ma ilma sõbruta peale hakanuks. (Mammu teeb teile praegu Allahit, jee!). Lisaks pakuti nälgavaakuvale Mammule veel riisiga piimasuppi, mida Mammu vägagi armastab. Näljatunne sundis mind juba ette vähemalt teist taldrikutäit veel välja kauplema. Seepeale jõllitati mind küll suht arusaamatul pilgul: personali arvates pidanuks ma peale üldnarkoosi vähemalt pool päeva öökima ja toidumõtete peale luksatama. Ju on Mammu sisikond siis millestki muust tehtud (mõtleb õudusega soodraakonitele proua Ramkini tallis). Aga suppi lubati ja anti ka, jei! Ja ka selle peale ei hakanud jalg valutama.

Õhtu. Nagu luksus: leidsin voodil (jaa, vahepeal vahetati raam voodi vastu) jalutsist sellise kangi, millega seljatuge üles sai vändata, tekitasin mugava lamatsi. Valasin aga presskannust kofit tassi, rüüpasin aeg-ajalt ja lugesin Soul Music'ut. Ei teind teistest väljagi. Elul on ikka värv olemas, kasvõi haiglas. Pakuti miskeid süste-tablette, olin hämmeldunud seisukohal. Jalg ei valutanud ikka veel, unerohtu pole elus kordagi võtnud. Aga tagala kindlustamiseks võtsin armulikult miski valuvaigisti tableti ikkagi vastu. Norr!! ....

To be continued

*rolling on the bed

Kui Mammu neljaba omikul kliinikumi jõudis ...

... ei olnud seal veel mitte midagi alanud. Käes instruktsioon olla söömata-joomata kell 7:30 koos peretohtri saatekirjaga platsis, tegi kohapeal lausa nõutuks: uksed lukus, kõik pime, silt teatamas, et avatakse alles kell 9:00. Nojahh. Matsin juba mõttes poolenisti maha mõtte veel samal päeval lõikuslauale saada ja kobisin T-särgis ja sukkpüksteta tööle.

Kell 9 tehtud kõne kliinikumi sedastas tõe, et oleksin pidanud olema hoopis Mustamäe haiglas. Pole hullu, ütles kena näitsik, helistage sinna ja andis numbri. Üllatus-üllatus, ka sealpool ei tulnud norimist, vaid hoolitsev küsimus, et kus ma praegu viibin ja kui ruttu kohale saaksin ja et pole hullu, tulge ikka, küll me tohtriga räägime. Heh! Kuhu on jäänud snappy-meedikud? Seepeale ajas Ivartšik oma pirukale hääled sisse ja rallisime Mustakale.

Haigla. Järjekorraautomaat registratuuris, väga peen, valida kohe mitme kategooria vahel. Esimese asjana prinditi kohe välja terve A4 kleepsulehetäis nime ja isikukoodi ja haigusloo numbriga, millest esimene ka kiirköitja kaanel endale koha leidis. Natuke sebimist ja saadeti plaaniliste haigete garderoobi, kus mu ihukatted üles riputati-kirjutati ja lõpuks üks mammi mind üles viis. I traumatoloogia osakonna valvepersonal oli uskumatult lõbus ja lahke, kuigi keskkond seda minu arust küll soodustada ei tohiks.

Üüberkena noor valvearst (mees mõistagi) viis mind seepeale oranžile(!) diivanile vestlema ehk haiguslugu täitma. Noppeid vestlusest:

Arst: Kuidas see teil siis 20 aastat tagasi juhtus?
Mina: Noh ... eee ... mängisin korvpalli.
Sünge hääl seljatagant: Korvpall on Saatanast!
(Sünge hääle omanikuks osutus kahel kepil komberdav Jaak Salumets)

Arst: Aga kuidas see teil siis nüüd juhtus?
Mina: Jooksin tõkkeid, noh.
Mammi kõrvaldiivanilt: Ma kohe teadsin, et te nägu on tuttav, nägin teid hijuti telekast!!
Mina: artikuleerimata mõmin

Ülejäänud riided lasti kappi riputada ning asemele anti meeldivad valged pikad püksid ning särk, polnud paha algus. Ehted korjati maha ja paigutati kuskile vastutavale hoiule. Ainult naiste näod muutusid veidraks, kui peale arvukate sõrmuste eemaldamist sikutasin sama soojaga jalast soki ja muukisin ka varbarõnga maha :)

Ja siis hõikus üks jeleda jaalega näitsik kut Vargamäe Krõõt piki koridor, et aeg opile minna. Sanitar proovis mind igati ratastooli suruda, ent Mammu osutas vastupanu. Prrgut, sellega ma nüüd küll liiklema ei hakka, kui jalg ikka veel kannab all! Sanitar avaldas liftis ärisaladuse: mulle tehakse üldnarkoos. Jei!

Opi ooteruumis avastati mult veel salakaubana kõrvarõngas, mis konfiskeeriti ja pandi peaaegu vägivaldselt raamile pikali, nii et viimase sirge läbisin ripplage vahtides raamil. Nomaitia, miks ma sinna siis jalutadai võind!

Sibin-sabin, kribin-krabin ja nad panid miski tilguti üles. Liiter füsioloogilist lahust, nagu kindlaks tegin. No olgu siis. Kaks tükki möllas samal aal jala kallal, nii et ma ei suutnud enam kõigele korraga keskenduda. Küllap saab õhtuks koju, heh! Ja jõllasin mõttetul ilmel tilgutist regulaarselt kukkuvaid tilkasid...

To be continued

Jõhvi kontserdimaja ja Swingle Singers

Juhtus nii, et enne pöördelisi sündmusi möödunud neljapäeval sadas mulle sülle kaks piletit Jõhvi Kontserdimajas toimuvale the Swingle Singers kontserdile Bachist Biitliteni. Ju isake Juhus ise tahtis, et ma veel tiba ringi saaks vaadata. Nagu selgus, on meil pangas alanud kampaania Kultuurseks Eesti eri otstes või midagi taolist. Igatahes näeb asi välja nii, et varakult ostetakse ära teatri või kontserdi piletid (odavam) ja panga poolt on transport sinna ja tagasi.

Teisipäeva õhtul siis startisime kena bussiga otse Ida-Virumaale. Natuke kõhe oli peale seda hirmsat lopsu Tartu maanteel, millest mängule siirdumise tõttu mööda tuli sõita. Aga polnud hullu, kogu tee toideti mind kõrvalpingilt biokeefiri ja kohupiimakorpide-juustuga, nii et hirmu tarvis enam kohta ei jagunud.

Ma ei suuda isegi meenutada, et oleksin kunagi teadlikult Jõhvi oma jalakesi tõstnud. Tee kõrval kõrgusid pimeduses räbumäed ja umbes poole maa peal oli maa taas valge lume all peidus. Ilus. Aga Jõhvi kontserdimaja ise oli pimedas tõeline vaatamisväärsus: klaasist seinad, kõigil korrustel toimuv kenasti välja valgustatud ja jälgitav. Suur võimas garderoob, seinal värvirõõmus laste joonistus, lilleline telefoniputka. Ainukeseks miinuseks võiks lugeda tõiga, et arvuka rahvahulga sisse-välja liikumiseks on ette nähtud vaid ainumas kitsas uks. Seal tuli küll pikalt oodata ja hambaid lõgistada. Ei oleks oodanud, et Jõhvi-suguses väikeses paigas on nõnda suur kultuurakoht olemas; meile ootamatul kombel oli nii saal kui ka rõdu rahvast tulvil: palju-palju eestlasi, sekka ka märgatav osa vene keelt kõnelevaid kodanikke.
Kontsert ise oli kirjeldamatu kaif. Olles ise lauljarahva hulka kuuluv isend, ei saanud antud a capella seltskond mind küll kuidagi külmaks jätta. Kui vaja, siis jazz-band, kui soovi, siis orkester, kui meeldis, siis keskaegne moosekantide seltskond. Taas sai veendutud, et inimhäälega on võimalik uskumatult palju ära teha. Lisaks igale laulule tehtud koreograafia, mida vürtsitas pidevalt mõnus briti huumor.

Repertuaar algas, nagu lubatud, Bachist ja lõppeks esitasid kenad kaheksa inimest veel karja lisalugusid, kui saal püsti seistes jalgu trampis. Kimalase lend võiks igatahes nende esituses kanda klassikalist pealkirja Raid tapab majas ja aias. Stiilne. Kes veel ei tunne ega tea, siis viitena siia kirja ka nende kodusaidi aadress: http://www.swinglesingers.com/

Tagasiteel tuli korraks kiusatus teha vahepeatus Viitna kõrtsis, aga kuna teekond pikk ja kodud ning järgmine tööpäev ees ootamas, siis jäi see meeltesegadus korraldamata. Juba pool üks kodus-voodis: pole paha!

Tervitused teisest ilmast!

Nonii, see Maskeraad 2 mäng sai ka siis läbitud (või ka mitte läbitud).
Margel tekkis juba merereisi alguses hea tunne, kui viimasepeal rase Bellake ikka kaasa ei tulnud, vaid hoopis haiglasse sünnitusvalude kätte vaevlema läks. Kahju ainult, et pojake murelikult koos temaga maha jäi. Aga kasvatus on kasvatus, loomulikult.
Seltskond tundus vähe kahtlane, ent samas intrigeerivalt võluv. Noorus tuli meelde koos pulmamängudega... Ja-jahh. Päris vallatud need vene moodi mängud, mis isegi meie tähtsad kaasad käpukile maha lükkasid.
Siis aga hakkasid asjad segaseks muutuma, iniemsed kaduma, meid ei lastud enam oma mõnusasse kajutisse ja ... KABOOM!... lendas kõik äkitselt õhku ning leidsin end rõõmsalt koos tütrekesega pilve servalt kallile kaasale lehvitamas. Kuidagi järsult katkes see reis, aga siin üleval on ka hea, eksole?
R.I.P. see laevatäis rahvast ja jaksu neile, kes selle supi pärast ära peavad helpima.
Tõeliselt meeleolukas mäng. Sellist teeks veelkord ja uuesti. Kallid Liiliale ja Pixile ja seksikale karvajalale Vorashile! Tublid olite! Ärge kurvastage, siin üleval on ka hea olla.