Pagemine haigemajast

Veits ebamugav oli muidugi mingites sundasendites magada, ent see hommikune uni on ju, teadagi, see kõikse magusam asi. Seetõttu ei rõõmustanud mu meeli mitte sugugi õde, kes kella 6 paiku miskeid kraadiklaase jagas. Hommik algas tegelikult sebimisega vanamammist naabrinna ümber, kes öise lärmilöömise eest riielda sai. Seepeale oli mammi oma tähelepanuvajaduse ilmselt rahuldanud, lükkas prillid ninale ja jäi õndsalt norsates tuttu.

Hommikuks vedel mannapuder, aga see-eest moosiga. Uhh! Ja miski arstide visiit. Tohter viskas teki hoogsalt kõrvale ja rebis püksisääre üles, kõik jõllavad. Surub jala sirgu ja annab teistele aru: 20 aastat tagasi tehtud parandused kenasti taastunud, ristatiside rebenenud.

"Mis juhtus, "uuris üks teine tohtrihärra.
"Jooksis tõkkeid."
"Milliseid tõkkeid?"
"Tõkkejooksu, noh."
"Aaaa!"
"Otsus?"
"Koju."
"Haiguslehte on tarvis?"
"Mmmm ... jaa!"
"Taastusravi harjutused tuua!"
"Just nii!"
......
"Aaa, vabandust! Kas ma käia tohin?"
"Jaa, muidugi."

Jei! Koju lastakse. Nüüd tuleb veel oodata-oodata-oodata.
Tuleb tädi pataka paberitega, millel esmalt kirjas, mislaadi vigastusega tegu, siis taastusravi plaan. Päris vahva, kogu taastumisaeg on 6 - 8 kuud. Kas me niikaua vastu peame ikka? Koos hakkasime liigest murdma; ikka sirgeks surumine ja siis kõverdamine. Te ei usu, millist mulksumist, raginat, krudinat ja naksumist sellest kosta võib, kui vähegi painutada. Üsna spuuki tunne, ausõna. Ja niimoodi siis mitu korda iga päev. Oehh! Ja valus on see väänamine, sindrinahk, ka veel pealekauba. Tuleb karmavõlga tasuda ja kannatada. Ja nagu tädi seletab ja paber kinntab, peaks alguses ikka mitu nädalat kargu või kepiga käima, lubatud max koormus põlvele 15 kilo.

Pikapeale sain ka ametlikud paberid kätte ja võtsin ette viimse nunnu-gadgetiga kimamise piki koridori, et voodipäevatasu ära maksta. Ega sellest vist tänapäeval kellelgi pääsu pole, lao Tammsaare letti ühe päeva eest, aga see on veel kerge pääsemine. Poole kimamishoo pealt ilmus tohter äkki koridori peale, puuris mind range pilguga ja nentis:

"Miks te sellega sõidate? Ma ju ütlesin, et võite kõndida!"

Haa, sporditohtritel on alati igas asjas eriarvamus, see jõhkramapoolne. Eks mul tuleb nüüd nuputada, mida peale hakata. Riided toodi kõik üles kätte, helistasin taas Ivari välja ja seekord, kui palusin end igaks juhuks alla saata, et mitte mõne nõmeda koha peal ilma kepita ninuli lennata, suruti taas ratastooli. Nojah, grande finale puhul lasin sel siis sündida. Fuajees lubasin, et istun kenasti paigal, kuni järgi tullakse, aga tegelikult hoovasin end seina, tooliseljatugede ja uksepiitade najal joonelt õue, sealt torusidpidi, tirilimps, sõidutee äärde ja jäin õndsalt ühele jalale toetudes õhku nuusutama ja Ivarit ootama.

Mõnna! Ja suurde bussi hiivamine ei võtnudki pool sajandit, kodutrepist sai inimkargu abil ka kenasti üles ja voilla! kohal ma olingi. No inimõiguste kohaselt oleksin pidanud nüüd kenasti voodis vedelema ja end teenida laskma, ent mis ei ole võimalik, see ei ole võimalik. Kohe kupatasin end empsi vingumise saatel kööki süüa tegema ja õhtut ootama. Elu on julm, ent see-eest vägagi ebaõiglane.

Targu ma haiglas kellelegi ei maininud, et õhtul põgenen joonelt klassikokkutulekule. Oleks ilmselt ebavajalikku paanikat ja noomimisreflekse tinginud. Elame veel.. Aga ei kõnni eriti. Mõne kuu pärast jookseme kergelt, raisk!

Ahjaa, lõpetuseks ka kena pildike, mida Kala juba nägi ja mis eriti anatoomiahuviliste südant rõemustama peaks, et mis siis ikkagi viga oli: