Haigla camp

Avasin silmad ja Saatuse tahtel jõllitasin otse suurde seinakella. Ehe hommikutunne ja sedastus: saadanas, ma olen lootusetult tööle hiljaks jäänud, appimisnüüdsaab!! Kell oli täpselt 12 päeval. Sulgesin silmad ja mõtlesin, et niimoodi seda elu nüüd küll enam edasi elada ei saa; kuhu me niimoodi jõuame, ah?

Ringutasin ja tahtsin nina sügada - ei saanud, mingi asi oli ees. Kompimismeel kinnitas mulle, et näos on miski mask. Mingid otsad hakkasid peas kokku saama, ahaa, ma olen vist tegelikult kuskil mujal, haiglas näiteks ning see võiks olla ... ee ... hapnikumask, jei! Lõin hoopis lootusrikkamalt uuesti silmad lahti ja vahtisin huvitunult ringi. See oli üks vahva lesila, kuhu oppidelt ohvreid toibuma kärutati, suur ja valge saal, seinte ääres veel igasugused aparaadid ja puha. Rebisin tüdinult maski näost, kilemütsi peast ja üritasin teki alla piiluda, ei lastud, nähh! kästi rahulikult vedelda. Ma ei tahtnud rahulikult vedelda, ma tahtsin eeskätt juua (oli sel päeval joomata-söömata, tuletame meelde) ja kõht hakkas ka juba korisema. Ohates lohistati mind siis raamiga lifti ja tagasi kaheksandale korrusele. Südametud inimesed ei olnud tilgutit ikka veel ära võtnud, kui tü(i)lgastav.

Palat, kuhu mu ratastel liikumisvahend pargiti, osutus hiljem intensiivraviks; jällegi mõistatus, miks mind peeti vääriliseks traumatoloogia intensiivi paigutamiseks, rangelt võttes polnud mul ju peale massiivse invaliidistumise muhvigi viga. Kaks vene mammit vedeles seal ka, üks selline vanamemm, kes pidevalt pisaraid valas teemal, et keegi teda ei armasta ja teine tunduvalt mõistlikum tädi, kel jalg paksu kipsi all ja vaid ohkas kohati. Elame üle! Mind jäeti rahule ilmselt sel põhjusel, et olin nende silmis mõistuseta frukt, kes veel narkoosist toibub (võimidagitaolist); täpselt sellist juurvilja ma siis edukalt umbes poole tunni jooksul ka teesklesin, siis sai uudishimu must ikkagi võitu: ablasin end istuli ja keerasin vargsi ning võidukalt ringi piiludes tekiserva kõrvale.

Uups! jalg oli ... noh, kuidas ma seda nüüd ütlengi ... kollane!!! Kiire pilk teisele jalale tegi kindlaks, et midagi loomulikku selles ei olnud, too oli kenasti roosa edasi; ja üleskääritud püksisääre küljes oli ka mitu kollast plekki. Niih, olgu, aga asja korvas natuke kaks serviti üle teineteise ulatuvat säravvalget plaastrit mu kollasel põlvel. Võis peaaegu rahule jääda, kui vaid näljasurm silme ees ei terendanuks. Toodi jäine geelikott põlve ümber, mis päris rahuldavalt külmavärinad esile kutsus. Kortsutasin tilguti poole kulmu, aga tibake oli veel järgi; püsisin hillitsetult vait. Jalg ei valutanud veel.

Näljasurma probleemi lahendas varsti sanitar, kes kopsas öökapile klaasi ... mmmm! ... rosinakompotiga. Algamas tõeline haiglacamp, aga rosinakompott on kahtlemata hea. Varsti toodi ka taldrikutäis sousti-kartulit-kanapihve-kapsasalatit, kõik kenasti maitsetult magedad nagu haiglas ikka. Häda ei andnud häbeneda, hingasin kõik umbes paari minutiga keresse ja lubasin lõpuks mõnsa tahtliku uinaku. Jalg ei valutanud ikka veel.

Unemaalt tõi mind tagasi igavesti muhe, igikestev sporditohter Annus, kes mind ka lõiganud oli. Jutukuse poolest nood väga ei hiilga, ent info suutis edasi anda küll: mul olevat rebenenud põlveliigese eesmine ristatiside ja nüüd tuli mul anda tohtrile pühalik lubadus tippspordiga hüvasti jätta; kusjuures too paistis seda tõsiselt võtvat. Mul oli küll keeruline sama tõsiseks jääda, ent andsin rollimängurile kohaselt vist ikka heroilise mõõdu välja küll, kui ohates nentisin, et olgu siis pealegi. Hüvasti, purustamata maailmarekordid, igavesti adjöö, olümpiamängude tähesära, nuuksti! rotb* Ja lisaks nending, et vist peaks ikka ööseks haiglasse sisse jätma - ehk koguneb põlve veri (või vesi), siis hea kohe hommikul välja võtta. Kui võluv!

Okei, diagnoosiga olin ma natuke tuttav, kuna mu ülemus oli mind sellest eelnevalt valgustanud kui ühest jubedamast lõigust põlveliigese vigastusete vallas. See selleks, keskendume hiljem. Selge oli vaid see, et tegu ei olnudki triviaalse põlvemeniski lõikusega, vaid mitu kraadi kangema orkimisega. Aga avasin kohe paanikaosakonna. Õde tagastas mulle mobla-rahakoti-ehted ning alustasin paanika levitamisega. Mul polnud susse ega hambaharja-akulaadijat, puudus igasugune meelelahutus jne. Veendunud, et ühtki tilka mu kannatusekarikasse enam ei kuku, lasin urisedes kanüüli käest välja sikutada. Huvitusin, et kuidas ma peaksin vetsu külastama, mille peale veeretati kohale eriti lahe gadget - kõrge, ülalt polsterdatud rinnutamisalaga, kahe käepidemega ja ratastel raam. Bueno, testimine osutus niivõrd edukaks, et armusin sellesse kihutamisvahendisse jäägitult. Ja jalg ei valutanudki.

Grimmu, hea hing, lubas mind kohe vaatama tulla ja raamatutega varustada. Jäin ootama. Ants-Kristjan pidi kodust vajalikud vidinad kohale lohistama. Veelgi parem. Ja ega kaua tulnudki igavleda ja enda lõbuks gadgetiga piki koridore kimada. Saabus Grim KOLME raamatuga, millest valisin kohe välja Prätsu. Toodi õhtusöömaaeg: selle joogi nimi oli vist tinglikult tee, ent keel ei paindunud seda selleks nimetama. Ohkasin ja nukrutsedes meenutasin, et on olemas ka kofi. Kahjuks oli allkorrusel olev kofik juba kinni, nii et Grimmul ei õnnestunud mind sellega varustada. Aga tal oli palju parem mõte: tellis välja Turgoni, kes elas somnikutest haiglale kõige lähemal, koos presskannutäie kofiga. Milline õndsus! Ja mu punased sussid ja akulaadija ja puha! Peaaegu pisar tuleb silma, kui mõelda selle peale, mida ma ilma sõbruta peale hakanuks. (Mammu teeb teile praegu Allahit, jee!). Lisaks pakuti nälgavaakuvale Mammule veel riisiga piimasuppi, mida Mammu vägagi armastab. Näljatunne sundis mind juba ette vähemalt teist taldrikutäit veel välja kauplema. Seepeale jõllitati mind küll suht arusaamatul pilgul: personali arvates pidanuks ma peale üldnarkoosi vähemalt pool päeva öökima ja toidumõtete peale luksatama. Ju on Mammu sisikond siis millestki muust tehtud (mõtleb õudusega soodraakonitele proua Ramkini tallis). Aga suppi lubati ja anti ka, jei! Ja ka selle peale ei hakanud jalg valutama.

Õhtu. Nagu luksus: leidsin voodil (jaa, vahepeal vahetati raam voodi vastu) jalutsist sellise kangi, millega seljatuge üles sai vändata, tekitasin mugava lamatsi. Valasin aga presskannust kofit tassi, rüüpasin aeg-ajalt ja lugesin Soul Music'ut. Ei teind teistest väljagi. Elul on ikka värv olemas, kasvõi haiglas. Pakuti miskeid süste-tablette, olin hämmeldunud seisukohal. Jalg ei valutanud ikka veel, unerohtu pole elus kordagi võtnud. Aga tagala kindlustamiseks võtsin armulikult miski valuvaigisti tableti ikkagi vastu. Norr!! ....

To be continued

*rolling on the bed