Jõhvi kontserdimaja ja Swingle Singers

Juhtus nii, et enne pöördelisi sündmusi möödunud neljapäeval sadas mulle sülle kaks piletit Jõhvi Kontserdimajas toimuvale the Swingle Singers kontserdile Bachist Biitliteni. Ju isake Juhus ise tahtis, et ma veel tiba ringi saaks vaadata. Nagu selgus, on meil pangas alanud kampaania Kultuurseks Eesti eri otstes või midagi taolist. Igatahes näeb asi välja nii, et varakult ostetakse ära teatri või kontserdi piletid (odavam) ja panga poolt on transport sinna ja tagasi.

Teisipäeva õhtul siis startisime kena bussiga otse Ida-Virumaale. Natuke kõhe oli peale seda hirmsat lopsu Tartu maanteel, millest mängule siirdumise tõttu mööda tuli sõita. Aga polnud hullu, kogu tee toideti mind kõrvalpingilt biokeefiri ja kohupiimakorpide-juustuga, nii et hirmu tarvis enam kohta ei jagunud.

Ma ei suuda isegi meenutada, et oleksin kunagi teadlikult Jõhvi oma jalakesi tõstnud. Tee kõrval kõrgusid pimeduses räbumäed ja umbes poole maa peal oli maa taas valge lume all peidus. Ilus. Aga Jõhvi kontserdimaja ise oli pimedas tõeline vaatamisväärsus: klaasist seinad, kõigil korrustel toimuv kenasti välja valgustatud ja jälgitav. Suur võimas garderoob, seinal värvirõõmus laste joonistus, lilleline telefoniputka. Ainukeseks miinuseks võiks lugeda tõiga, et arvuka rahvahulga sisse-välja liikumiseks on ette nähtud vaid ainumas kitsas uks. Seal tuli küll pikalt oodata ja hambaid lõgistada. Ei oleks oodanud, et Jõhvi-suguses väikeses paigas on nõnda suur kultuurakoht olemas; meile ootamatul kombel oli nii saal kui ka rõdu rahvast tulvil: palju-palju eestlasi, sekka ka märgatav osa vene keelt kõnelevaid kodanikke.
Kontsert ise oli kirjeldamatu kaif. Olles ise lauljarahva hulka kuuluv isend, ei saanud antud a capella seltskond mind küll kuidagi külmaks jätta. Kui vaja, siis jazz-band, kui soovi, siis orkester, kui meeldis, siis keskaegne moosekantide seltskond. Taas sai veendutud, et inimhäälega on võimalik uskumatult palju ära teha. Lisaks igale laulule tehtud koreograafia, mida vürtsitas pidevalt mõnus briti huumor.

Repertuaar algas, nagu lubatud, Bachist ja lõppeks esitasid kenad kaheksa inimest veel karja lisalugusid, kui saal püsti seistes jalgu trampis. Kimalase lend võiks igatahes nende esituses kanda klassikalist pealkirja Raid tapab majas ja aias. Stiilne. Kes veel ei tunne ega tea, siis viitena siia kirja ka nende kodusaidi aadress: http://www.swinglesingers.com/

Tagasiteel tuli korraks kiusatus teha vahepeatus Viitna kõrtsis, aga kuna teekond pikk ja kodud ning järgmine tööpäev ees ootamas, siis jäi see meeltesegadus korraldamata. Juba pool üks kodus-voodis: pole paha!