Kass ja flöödimuusika

Meil juhtus sel sügisel kodus sehandne lugu, et Kaisa-Mai hakkas plokkflöödi tunnis käima. Oli teine juba mitu aastat silma peal hoidnud, ent muud kohustused (trennid-trennid ja trennid) ei võimaldanud seda asja siiski ette võtta. Sel aastal siis ostsin kena sopran-flöödi talle (ja loomulikult ka endale, eksole) ning õhtuti toimub elamises vapper pinistamine ja harjutamine.

Ise võtan ka tihti pilli pihku, kui muidu laulupeo laulude noodist enam sotti ei saa. Üks veider asi on aga meie kiisumiisuga. Nii kui istud ja pillist esimesed helid välja puhud, ilub kasvõi eikusagilt platsi meie Mausi ning asub flöödile lähenemiskatseid sooritama. Esmalt vahib jupp aega kahtlustavalt mängijale otsa, siis nühib end vastu mängija kätt, ronib otse keset nooti ning vahib-nühib flöödi alumist otsa, kust siis tema arust helid justkui välja tuleksid. No nagu nõiutud! Misasi selle kassi ja plokkflöödiga ometi on? Kas üldiselt rotte ja ka suuremaid hiiri pelgavale kassile meeldivad hoopiski musikaalsed hiired? Kas flöödimäng on hiirepiiksu või kassipiiksu moodi? Hmhmm! Mõni kass armastab palderjani, mede oma aga flöödimängu..

Nipet-näpet ja vinkeldatud vaadet

Aega on läinud, ma tean, aga tegelikult osutub kuidagi suureks eneseületamiseks siia sisselogimine ja millegi kirja panemine, kui tegelikult istub sul arvuti kõrval väike kolmanda klassi päkapikk ja sa üritad pidevalt ta õppimisel silma peal hoida, vajadusel millegi pilt välja guugeldada, õpetada talle info otsimist Interneti avarustest, tõusta, et leida kuskilt raamatuahelike vahelt vajalik kapsas või pidada sütitavaid loenguid looduse ja muu parasjagu käsiloleva teemal.
Tjah, kui oled ikka kedagi kunagi õpetanud, siis sellest viirusest veres vist lahti ei saagi. Laps kutsub mind ka vahel minu oma õpetaja. Heh, rõõmusta nüüd või ohka alistunult.

Aga minnes ajas tagasi, siis oli ju alles täitsa patriootlik päev. Pühapäeval sai seda ka siis ka väärikalt tähistatud, ajades oma vanema järeltuleva põlve ebanormaalselt vara üles (no kell 11 umbes), õunakooki küpsetades ja Grimmu juures Katani asustajaid mängidees. Õhtu edenedes lisandus veel lauluproov, nii et selle võib küll vabariigi aastapäeva vääriliseks päevaks tituleerida.

Elu edeneb nagu ikka. Ikka nühid tööl käia, noorema lapsega õppida ja lauldes. Catenaga sai 9. veebruaril käidud minu jaoks uudsel sündmusel osalemas, nimelt segakooride võistulaulmisel, mille nimi oli Tuljak. Selle nimel sai eelnevalt tihkelt proove ja harjutusi tehtud ja oleks ju olnud suisa ülekohtune, kui selline vaevanägemine mingitki vilja poleks kandnud! Laulsime oma ansambel-libakooriga end oma kategooria parimaks. Ja meie headmeelt ei kahandanud isegi tõik, et esimest kohta välja ei antudki. C-kategoorias laulis üldse kõige rohkem koore ja kohustuslik laul oli parasjagu kirves.

Siinkohal ka maani kummardus Catena ustavatele fännidele Tinule ja Firielile, kes leidsid keset kaunist laupäeva endas moraalset jõudu meile pöialt hoidma tulla. Eks me siis peale tulemuste väljakuulutamist pisut ka seda edukalt esinemise fakti Tinu juures tähistasime. Kahju vaid, et aeg na lühikeseks jäi. Aga ei, selliseid istumisi tuleb igatahes korrata!
Täitsa tore oli üle tüki-pika aja ka kogu Tartu-peret näha ja kordki enda eest hoolitseda lasta.

Kaisal on koolis see veerand erilise spordikallakuga. Kolm korda nädalas kehaline. Kolm korda nädalas peale tunde kohustuslik ujumine. Lisaks tavaline kergejõustiku trenn kaks korda nädalas saalis pluss üks ujumine laupäeval ja tantsutrennide üle olen ma küll juba ammu kontrolli kaotanud. Neid on nii oma koolis kui ka naaberkoolis, korra nädalas vist ka linnaosavalitsuse keskuses. Kuniks jaksab, las käib, eksole. Mõnikord on küll tunne, et see kipub füüsiliselt murdma, kui tulen töölt koju ja kuulan sügavat vaikust: Kaisa on magama jäänud. Tegelikult täitsa positiivne olukord, kus koolil on nii korralik võimla, ujula kui ka vastselt renoveeritud koolistaadion. Ja see kõik asub kodust vaevalt 100m kaugusel. Ei kujuta end küll ette last veel õhtul või keset päeva kuskile seitsme maa ja mere taha trennidesse ja ringidesse vedamas. Mul on vedanud, Kaisal on vedanud sellega. Mis nii viga, kui peale tunde on üks trenn, siis tuled koju, viskad asjad nurka, nosid midagi, nabid trenniasjad kaasa ja sibad viie minutiga kooli tagasi. Ja jälle koju ja tagasi.

Lisaks pean ma rõõmustama olukorra üle, kus mind kaevasid välja kunagised kolleegid vajadusega oma küsitlusankeetide andmeid analüüsida. Uskuge, see oli ja on hetkelgi täitsa mõnus ajugümnastika, millele meeleldi aega pühendan. Tööl on ikkagi selline olukord, kus suuremaks süvenemismaratoniks ja nuputamiseks erilist aega ei ole. Pidevalt midagi tegemas ja kui 10 minutine hingeldamispaus ikkagi tekib, kulub see jooksvate asjade kavandamisele või silmanurgast lehe sirvimisele või korraks siia-sinna veebilehele kiigates. Aga see meeldib mulle. Päevad lähevad kiiresti ja igav ei ole. Lubasin ju juba üle kahe aasta tagasi sinna tööle minnes, et kui mul hakkab igav, siis otsin endale miskit muud. Jälle vedas kõigil!

Tulekul

1. Laiuse lossipäev sel laupäeval, millele mul õnnestus end koos Grimmuga lapsehoidjateks ehk siis lasteprojekti läbiviijateks lubada. Paistab, kas kõik vajalik meie harrastustegevuseks on olemas-kaasas-ette nähtud. Lubasime nendega vist heinanukke teha, pärgi punuda, lippe värvida ja kaardile torkida, takistusriba läbida, märki visata ja Grimmut bofritega peksta. Hm, võib-olla veel midagi, aga seda ma hetkel ei mäleta.

2. Õhtuks aga, kui laadaüritus läbi, kukkus otse selgest taevast ehk siis Firieli telefonist kutse peenele püünele esinema. Catena alustab oma suvist maratonesinemiste sarja seega Laiuse lossivaremetest 7. juulil kell 18:00, mil "soojendame" Zorbast ja Tuberkuloitedit. Heh! Eks näis, kuidas välja tuleb.

3. Catena astub üles ka Tartu Hansapäevadel, konkreetsemalt siis 14. juulil kell 14:30 ja 18:30 Antoniuse õues, kus laulame kõigile sõpradele ja tuttavatele ja muidu toredatele inimestele erinevate rahvaste rahvalaule. Tulge meile kaasa elama, eksole?

4. Ja nädal enne Viljandi Folki läheb lahti tõeline ja meie esimene tuur piki Eestimaa põhjaranniku kirikuid. Kui satute kohal olema või läheduseski, siis olete alati teretulnud meid kuulama. Kontserdid on tasuta, eksole, ainult kohaletulemise vaev. Kui Hansapäevade etteaste tuleb suhteliselt lõbusapoolne, siis kirikutuuril laulame ka suure hulga vaimulikke rahvalaule, mis vahel koguni pühalikud on. Liigume siis ringi sedasi:

20.07 kell 20:00 Leesi kirikus

21.07 kell 12:00 Käsmu kirikus

21.07 kell 20:00 Esku kabelis

22.07 kell 10:00 Haljala kirikus

Seniks aga, olge mõnusad!

Talguüritus Dwalinnas

Möödunud laupäeval siis sai vastatud isand päkapiku üleskutsele osaleda metsatöödel ja sinna juurde kuuluval meelelahutusprogrammil Dwalinnas. Eks ta ole, kui õlg lõhkus valutada ja ema kodus selili, pooloimetu ja tegutsemisvõietu kui silgukala. Võttis jupikese kahtlemist ja kõhklemist, enne kui otsustasin minna.
Selgus, et somnikud seadsid tolsamal nädalavahetusel sihi hoopis Vääna mere kõrvalke peesitama ja somnikute hulka kuuluvad ponid ei vastanud peale minu ja Tinu üleskutsele. Aga msi seal sisi ikka. Pakkisin Kaisa, magamiskotid ja saunalinad kaasa ning sinna me läksimegi.
Kuna meil Tinuga oli mõlemal veel hommikupoole asjatoimetusi, siis tabas meie nuhtlus Koset alles hilisel pärastlõunal ja kohale jõudnuina jäi mulje, et sel päeval meil küll enam palgiveoga tegelda ei õnnestu. Esiti anti me valdusse hoopis hekikäärid ja mitu head juppi natuke metsistunud hekki. Hea küll, ristkülikukujulised tahukad on ju ka mingis mõttes võluvad, ent asjade käigus tekkis tiba konstruktiivsem plaan: pügada ajapikku vähemalt ühest jupist päkapiku maja ees välja kena lohe. Eks see nõuab nüüd edaspidiseid arutlusi ja planeerimist, aga mõttel on ikkagi jumet võikuidas?
Ujuma ei soovinud keegi minna. Peale Kaisa muidugi, kellele entusiasmipuudus ses osas mitte mokkamööda ei olnud. Aga mina ei tahtnud oma lõhkuva õlaga kuskile külmetama minna ja teistelgi paistis pigem tegemist olevat. Likvideerinud veel naadikasvanduse maja kõrvalt, õnnestus lõpuks ka mõned palgujupid ära vedada. Hmm, kuigi nuga ja kahvel eriti käes ei kippunud seisma, lasi valutav käsi palke ikkagi kuidagi hiivata. Ilmselt on siin mängus liigutamise spetsiifika..
Õhtane saun mu õlale igatahes meeldis ning seetõttu kujunes saunasviibimise pikkus traditsiooniliseks: no poole viieni vähemalt. Kasvavas hommikuvalguses sauna ees end jahutades jõudis taas mu teadvusse tõsiasi, milline üksmeelne sootsium ikkagi metsalinnukeste vägi on: esimene koleerik säutsatas korraks ja viie sekundi pärast oli terve mets kädistavaid mölalõugu täis; üks isasem kui teine.
Ja veel, ma ei ole eluski kuulnud napakalt haukuvat kägulooma, aga päkapiku maadel elu veeretav kukulind esmalt küll kukkus pisut, ent siis läks sujuvalt haukumisele üle. Ei ole küll kuulnud, et kägud erilised imitaatorid oleksid, aga täpselt nõndamoodi see siis kõlaski: kukkuu-kukkuu-kukkuu..auhh-auhh-auhh-auhh! Ja nii ikka tükk aega järgemööda.
Järgmisel päeval ei läinud loosi vibulaskmine, munagolf ka mitte, kuigi rada innukalt mängijaid ootas. Hoopis parema kultuuralaksu sai TTÜ Meeskoori kevadkontserdi salvestust vaadates, kuhu saatus mind kahjuks ei lubanud. Elu on imelik ikka: kutsud korra aastas päkapikku oma kontserdile, saad vastuseks, et neil ka samal õhtul kevadkontsert on. Ja mõlemal veel Laia uulitsa peal. Heh! Aga hea meel, et sai ära nähtud. Seekord tehti siis sõud rohkem kui muiste, mis kokkuvõtteks oli parajaks timmitud hübriid maskiballi filmidest, klassikalisest koorimuusikast ja solistidega etteastetest. Aplaus!

P.S. Päkal perenaine majas. Mis väga tore näha oli!

Pildike Nõmme kevadfolgilt

Selleaastast Nõmme kevadfolki oli õnnistatud kena ilmaga, eriti arvestades eelmisel aastal toimunud avaürituse ilmaprohmakaga. Kohale jõudsime Kaisaga küll alles teisel päeval ja siiski alles poolepealt, ent hullu polnud miskit. Pidu alles kogus hoogu ja Virre oli seks aaks ainult ühe avaloo jõudnud teha.
Kaisaga on jälle see probleem, et tahab ta oma jutu järgi ikka hirmsasti kaasa kontserdile tulla, aga kohapeal paelub teda alati miski muu. On see siis väiksema lapse ebapüsivus või soov võtta olukorrast, mis võtta annab, ei oskagi täpselt kosta. Igatahes oli tal nalja küllaga ja somnikud aitasid sellele ikka kõvasti kaasa ka. Allolev pilt on nabitud lehelt teemo.rahvamuusik.ee ja tänud "Kurja silma" pruukimise eest peaks ilmselt kuuluma just Teemo Berkisele.

Virre headuses ei kahtle ju keegi, Auli lõbustas rahvahulka torupilli- ja trummitransiga, ent meeldiva üllatusena jäi silma just prantslaste ZEF, mille poisid tundsid end laval kompromissitult mõnusalt ja nakatasid selle olemisega ka paljud vaatajate hulgast. Einoh, mis sa ikka kostad, kui mees säeb endale kaela roosa kravati, suskab suhu sigareti ja tõmbab siis mõnuga lõõtsa ning tšillib teiste tüüpidega laval kui mõnusas tänavakohvikus!

Peen kultuuraline pidu "Võluflöödi" seltsis

Nojah, mis siis ikka nädala sees erilist juhtuda saab, kui sind järjekindlalt hommikul tööle ja töölt koju veetakse, aga noh.. Laupäeva hommikul lasti emps haiglast koju, suhteliselt viisakas konditsioonis, kuigi jälle natuke viletsam kui enne. Teisipäeval jälle oli meie autojuhil kena juubel ning selle käigus tuli välja tõsiasi, et too on kirglik jahimees ning muidu ka kalamees. Sünnipäevalaud oli lookas mu jaoks suht harjumatute lihatoodete all: hirveliha, hirvevorst, metssea liha ja vorst, põdraliha ja vorst. Kusjuures ülimaitsvalt valmistatud, mida just sageli ei kohta, kuigi ulukiliha vahel ikka ette tuleb.. Elu näitab ikka vahvalt kätte tõsiasja, kui halvasti me tegelikult enda ümber toimetavaid inimesi tunneme.

Aga laupäevast edasi. No sel aastal võivad meie pankurid küll kirja panna kui kultuurse aasta, kuna jõulupeo asemel korraldati seekord peen väljasõit Vanemuise teatrisse ooperit kuulama-vaatama. Kaks bussitäit laeti Tallinnas rahvast täis ja juba lõuna aal kihutasime Taaralinna poole. Kahju muidugi neist, kes haigeks oskasid jääda või muidu ooperi ära põlgasid, ent viis tundi bussiga loksumist ei ole muidugi ka meelakkumine. Õnneks läks osadel pidu juba bussis lahti. Riburada jõudsid kohale ka bussid Narvast-Jõhvist, Rakverest, Võrust, Pärnust ja Viljandist. Viimasena, muidugi, jõudis kohale Tartu rahvas ise.

No ja siis hakkas peale: tervitusjoogid, veel veini, pealikud pidasid fuajees mikrofoniga kõnet ja oli muidu ka pidulik olemine, mida pisut muidugi segas tühi kõht ja käeulatuses seisev lookas pikk laud. Aga kõned olid õnneks lõbusad ja suht mitteametlikud ning muidugi oli tarvis ka tublimaid meeles pidada. Parimad tellerid lennutatakse Egiptimaale, teistele suruti pihku peened puuviljakausid koos auhinnakleepsuga ning ... noh ... midagi materiaalset ka. Tõime oma paarilisega hammaste vahel ära kõige koostööaltima üksuse auhinna. Nüüd tuleb siis Kaubamajja seda va kinkekaarti realiseerima minna. Küllap tuleb toime :) !

Ega tohutust õgimisorgiast koos veiniga olegi ju suurt pajatada, nii et varsti-varsti leidsin end teisest reast praktiliselt otse lavale vahtimas. Ei ole enam aastaid, pikki aastaid Vanemuises käinud, nii et taas oli kõik kuidagi uudne ja silmale jagus palju vahtimist. Lava tundus Estoniaga võrreldes ikka ülipisike aga mis siis sellest.

Etendusest endast. Eks Võluflöödi muusikat ole ennegi kuuldud, nüüd jäi üle vaadata-kuulata, kuidas lauldakse, millised on kostüümid, lavakujundus. Lavastaja oli valinud vähe kaasaegsema võtme igihalja tüki lavaletoomiseks, tegelased kulgesid mööda lava viigipükste, pintsakute, päevasärkide, teksadega jne. Et siis kõik oleks nagu peategelase uni katusekambris, mis tipneb neiu kohalejõudmisega, kohver näpu vahel. Heh! No olgu. Ma ootaks ise huviga ära ka kontseptsiooni virtuaalmaailmast lähtuvalt, kus tegelaskujud peavad läbima mitmed questid ja siis õnnelikult õhutsöögilauas (või msn-is) kokku saavad. Iseenesest oleks muidugi ka raske olnud kogu Võluflöödi muinasjutuline grandioossus pisikesse lavakarpi ära mahutada.

Lootsime Öökununganna osas näha reklaamitud neegrit, ent see ei täitunud. Iseenesest ei olnud ka tolle õhtu külalisstaar halvemast puust, kuigi natuke segas tõsiasi, et kõigi eestikeelsete laulukeste vahele kandis tema oma aariad ette saksa keeles. Vabanduseks muidugi see, et tegu on venelannaga. Paraku tulenes sellest ka veider hetk, kui Öökuninganna oma tütrega repliike pidi vahetama. Ka Paminat, kangelannat, mängis venelanna, ent siiski kohalik. Hästi mängis-laulis, juures vaid pisuke aktsent. Pange nüüd kokku täiesti puukeeles lausutud eestikeelsed repliigid mittekohaliku venelanna ja kerge aktsendiga vastulaused kohaliku venelanna vahel; tekkis küsimus, miks nad neid repliike siis kasvõi saksa või vene keeles ei lausunud, üleval näidati niikuinii inglise- ja eestikeelset tõlget, heh!
Minu lemmikuks jäi kahtlemata koolivend Taavi, kes Papageno osa mängis. Hea mäng, suurepärane laulmine ja nauditav olemine. 12 punkti!

Kokkuvõtteks ei olnud halb ajakulutus, mis korvas isegi tapva istumismaratoni bussis. Kõhus veel hea kook ja meeldivad naabrid bussis, kulgesime kodu poole tagasi. Juba tiba enne ühte Tallinnas, törts peale ühte kodus. Pole hullu, kuni järgmise korrani. Jalg pisut kangestus kogu üritusest, ent küll ta liikuma saab. Elame-näeme.

Lugupidamisega teie Papagena (kelleks kolleegid mid peale etendust korduvalt ristisid, nu-nuhh).

Laupäev - tantsupäev

... ja muidutubliolemise päev.
Hommikust saati kasutasin ära olukorda, et emps ei olnud nädalavahetusel ees ja kommenteerimas, suutsin tegutseda saastaharimise rindel nii köögis kui mujalgi elamises, mida loodan täna jõuliselt jätkata. Tuleb kasuks. Ja kasutasin enda paistes põse kallal suht radikaalseid koduseid vahendeid. Mingid tulemused on olemas.

Kuna sõber Juhus mängis kätte kaks kutset Saku Suurhallis toimuvale International Open Tallinn võistlustantsu maailmakarika etapile, siis õhtupoole limpasin koos Kaisaga platsi. Ei ole elus kordagi sellisel üritusel käinud, niisiis võtsin asja valge lehena. No muidugi oli asjal tohutult välist glamuuri, kleitide sära ja nõtkelt liikuvad meesisendid on ka suht harv nähtus, ent kõige alt aimus siiski ulganiste verd, higi ja pisaraid. Igas vanuseklassis.

Uskusin, et ladina-ameerika tantsude päev ongi lõbusam jälgida, ent kui sinna vahele pikiti kahe noorteklassi standardtantsude finaalid, siis see mõjus vahelduseks kui palsam hingele; ning muidugi meenus enda elu parim tantsuelamus Tartu päevilt, kui sai ühe EPA Klubis toimuva peo ajal aknast väljutud ja seal laternavalgel vaikselt langeva lume all aeglast valssi tantsitud. Oh, vana inimese rõõmud, ja-jahh :).

Toimus ka Rumba Cup, mis tegi selle tantsu olemuse mulle nüüd küll otsast lõpuni selgeks: puhtakujuline raskekahurväe poolt tulistatud meeleline laks vastassugupoole aadressil, samas kui samba osutus vaid kergemaks flirdiks. Sain ka teada, et naispool etendas pasodoble'is hoopis keebi rolli, mitte meestel adrenaliini ülespeksvat sarvilist. Näedsasiis.

Kaisagi paistis etendusi nautivat, kuigi vahepeal teatas õnnetu näoga, et ei suuda kuidagi välja valida kõige ilusamat kleiti ja kõige paremini tantsivat paari. Ei kahetse, et käisin, natuke nukraks tegi aga mõistatamine, millal ise jälle tantsuvõimeliseks osutuma peaksin. Hilja tuttu, hiljem üles kui muidu, muud pole nagu ette heita. Korraldajad olid leiutanud ka uue sponsorfirma: Pluss Miinus Euronics; huvitav, kas sel ka tõepõhi all või juhtus nüüd lihtsalt üks mikserdamine kuskil ajusopis?

Tuleb taas massiivne perenaisetamise-emmetamise päev. Osalt muidugi kahju, kuna oleks võinud ka maal sauna saada ja muidu mõnusat närvipuhkamist korraldada. We will survive!

Oliver Shanti - Shaman

Jõhvi kontserdimaja ja Swingle Singers

Juhtus nii, et enne pöördelisi sündmusi möödunud neljapäeval sadas mulle sülle kaks piletit Jõhvi Kontserdimajas toimuvale the Swingle Singers kontserdile Bachist Biitliteni. Ju isake Juhus ise tahtis, et ma veel tiba ringi saaks vaadata. Nagu selgus, on meil pangas alanud kampaania Kultuurseks Eesti eri otstes või midagi taolist. Igatahes näeb asi välja nii, et varakult ostetakse ära teatri või kontserdi piletid (odavam) ja panga poolt on transport sinna ja tagasi.

Teisipäeva õhtul siis startisime kena bussiga otse Ida-Virumaale. Natuke kõhe oli peale seda hirmsat lopsu Tartu maanteel, millest mängule siirdumise tõttu mööda tuli sõita. Aga polnud hullu, kogu tee toideti mind kõrvalpingilt biokeefiri ja kohupiimakorpide-juustuga, nii et hirmu tarvis enam kohta ei jagunud.

Ma ei suuda isegi meenutada, et oleksin kunagi teadlikult Jõhvi oma jalakesi tõstnud. Tee kõrval kõrgusid pimeduses räbumäed ja umbes poole maa peal oli maa taas valge lume all peidus. Ilus. Aga Jõhvi kontserdimaja ise oli pimedas tõeline vaatamisväärsus: klaasist seinad, kõigil korrustel toimuv kenasti välja valgustatud ja jälgitav. Suur võimas garderoob, seinal värvirõõmus laste joonistus, lilleline telefoniputka. Ainukeseks miinuseks võiks lugeda tõiga, et arvuka rahvahulga sisse-välja liikumiseks on ette nähtud vaid ainumas kitsas uks. Seal tuli küll pikalt oodata ja hambaid lõgistada. Ei oleks oodanud, et Jõhvi-suguses väikeses paigas on nõnda suur kultuurakoht olemas; meile ootamatul kombel oli nii saal kui ka rõdu rahvast tulvil: palju-palju eestlasi, sekka ka märgatav osa vene keelt kõnelevaid kodanikke.
Kontsert ise oli kirjeldamatu kaif. Olles ise lauljarahva hulka kuuluv isend, ei saanud antud a capella seltskond mind küll kuidagi külmaks jätta. Kui vaja, siis jazz-band, kui soovi, siis orkester, kui meeldis, siis keskaegne moosekantide seltskond. Taas sai veendutud, et inimhäälega on võimalik uskumatult palju ära teha. Lisaks igale laulule tehtud koreograafia, mida vürtsitas pidevalt mõnus briti huumor.

Repertuaar algas, nagu lubatud, Bachist ja lõppeks esitasid kenad kaheksa inimest veel karja lisalugusid, kui saal püsti seistes jalgu trampis. Kimalase lend võiks igatahes nende esituses kanda klassikalist pealkirja Raid tapab majas ja aias. Stiilne. Kes veel ei tunne ega tea, siis viitena siia kirja ka nende kodusaidi aadress: http://www.swinglesingers.com/

Tagasiteel tuli korraks kiusatus teha vahepeatus Viitna kõrtsis, aga kuna teekond pikk ja kodud ning järgmine tööpäev ees ootamas, siis jäi see meeltesegadus korraldamata. Juba pool üks kodus-voodis: pole paha!