See on nüüd möödas

Jah, empsi ärasaatmise siitilmast sinna, kus olla parem, on nüüd möödas ja ma olen ikka veel ühes tükis. Ma olen teile kõigile, kes mind sellest katsumusest läbi aitasid, kirjeldamatult tänulik. Tarvis oli just seda nõu, abi ja jõudu, tahtmist mind ikka veel käimas hoida ja eriti teadmist, et te ikka olemas olete.
Matuste korraldamine ja kogu inimese siitilmast lahkumisega seotu on küll vist planeeritud sellise teraapilise tegevusena, mis ei lase selle korraldajal hetkekski lödiks vajuda. Ma tegelikult pelgan pisut seda aega, mis nüüd tuleb. Olge siis armsad ja hoidke mind usinasti tiksumas ja käimas, ajage siia-sinna ja leidke põhjust ringi rabelemiseks. Siis ma ei vaju täitsa ära, eksole!
Elu on lill, jah, mõnikord ta närtsib ära ja siis tulevad viljad, kaspole? Magusamad või mõrumad, kõvemad või pehmemad, suuremad või pisemad. Aga jah, kalli teile kõigile!

Jarõna Ilo joonistatud Elulill

***

Ema suri täna öösel. Nuuksti!
Istun ja ootan aega, et saaks perearstile helistada..
Ja mis ma nüüd peale hakkan?

Sain süsti teha

Ja-jahh, täna õhtul tuli mulle külla (õigemini ju saadeti) õde Jaanika. Ikka selle va empsi pärast. Tema pidi olema parim onkoloogiahaigla õde lamatiste vallas. Ootasin oma suht negatiivse kogemuse põhjal ühelt õelt vingus nägu, tülpimust ja väsimust; aga võta näpust! Jaanika marssis sisse kui päike, tervitas meie uudishimulikku kassiloru ja lausa pakatas energiast, tooli ei tahtnud, ütles, et kükitada on mõnus!

Jaanika avas briljantrohelise pudeli ja pabistas, et äkki ajab vurtsu välja, et see peale autosõitu vahel mullijoogi mõõdu välja annab. Jaanikal oli kotis uskumatu varu sidumist, määrdeid, tablette, süste jms. Ta jättis osa mulle maha, näitas ette, noomis ema, sehkendas, koos keerasime empsi nii ja naapidi ja tohterdasime teda.

Jaanika tõstis lauale ka süstelahused ja süstla ja teatas, et mul tuleb iga päev empsi süstida. Minu kõhe suhtumine (tõepoolest, ma ei ole vist elus kordagi kedagi ise süstinud) tehti joonelt põrmuks teatega, et ta õpetab kohesiinjapraegu ning just sedamoodi asi kujuneski. Nüüd saan iga päev oma frustrakat empsi nõelaga torkides maandada, eksole. Ja päikesejänkust õde pidas veel empsile sütitava loengu sellest, kuidas ta tuleb mu kiusamisi kenasti taluda.

Tjah, mul tuleb nüüd end apteegis kenasti vaeseks varustada lisaks Jaanika tagavaradele, aga pole vast hullu: astelpajuõli, haavatampoonid ja kinnitusplaaster, vesinik, brijantroheline, hobuseannus Ibuprofeeni, kõikeitulekohemeelde, homme õhtul pidi Jaanika veel lisaks tooma rohtu ja retsepte ning minema Diakooniahaiglasse vaatama, mis issanda imetegu seal selle järjekorraga siis toimub. Teate, tuju läks lihtsalt kohe paremaks, kuigi empsiga sehkendada tuleb muidugi rohkem.

Ma ei ole vist elu sees näinud sellist õde, kes oma suht koledat tööd sellise armastuse ja säraga teeks; vahtisin teda vist vahepeal kui imetegu. Annaks keegi, et talle selle eest tõeliselt vääriliselt tasutaks!!

Mul on kolm nime

Just praegu tuli Kaisa-Mai minu juurde ja teatas, et asi on imelik: "Emme, aga sinul on kolm nime - Kairi, Kuldmari ja Mammu!!" Eks mul nüüd siis tuleb elada õnneliku tundega, et laps on emme identiteediküsimustega hästi kursis.

Taustaks veider segu Yat Kha'st ja Yoko Kanno'st

Mul on närvipõletik ..

.. parema käe õlas, õlavarres, abaluu ja muu seesuguse piirkonna sees. Ehh! See on tõeliselt valus ja tegelikult on valus ka niimoodi arvuti taga klõbistada, aga mis seals ikka, põletame ohtralt halba karmat.

Asi sai alguse sellest, et ... ma ei tea isegi millest, aga ühel kenal hommikul ärkasin nii, et kael allapoole vaatama ei paindunud ja õlg oli tiba valus. Lootsin, et külmetus ja läheb üle. Tutkit! Vana inimene ei peaks enam seesugust lollust uskuma. Esimese nädala vedasin end veel usinalt töö vahet, kus vinnasin ja tegin veel muidki huvipakkuvaid liigutusi. Aga ega see siis õlale meeldinud! Kukkus lõhkuma kui hull, enamb ei saand magada ka ega midagi, sest kuidagimoodi olla ei olnud võimalik. Lootsin, et päkapiku juures toime pandud saunariitus asja parandab, aga ei. Ülejärgmisel päeval ei tahtnud eladagi.

Asja teeb keeruliseks tõsiasi, et kuulun statistilise enamuse hulka ehk olen paremakäeline; valu teeb loomulikult ka parem käsi. Aeg-ajalt surevad ka sõrmed ära ja sõrmeotsadki on tuimad, ent samal ajal hellad. Olen avastanud, et mul on ka vasak käsi ja sellega saab mingil määral korvata fakti, et kahvel-nuga käes ei seisa ja paberitki on raske tõsta. Hmm. Teoorias ei tohiks seda kätt nüüd suuremat koormata, aga ei maksa unustada, et mul on kodus lamatiste käes vaevlev voodihaige emps, keda vaatamata läbilõikavale protestikisale ikkagi keerata ning tõsta tuleb. Kahjuks seda ühe käega kuidagi ei tee.

Elan režiimil 3 tabletti ibuprofeeni päevas (põletiku ja valu vastu) ning midagi peale ka määrida. Probleem aga just selles milleski kipub olema. Kõik need inimrassi esindajaile määratud möginad on leebed kut lõhnageelid - tolku eimiskit. Nüüd vaatame, mida suudab sel nädalal Tallinnamaale jõudev pudulojustele mõeldud määrimine. See peaks ehk vähe tõhusam olema kui esteetidest humanitele mõeldud hõrk lõhnasegu. Ja muidugi ei tohi asi saada külma, tuuletõmmet ega muid seesuguseid suve juurde kuuluvaid privileege. Millal ujuma saab?
Kõige mittevalusam on olla nii seistes kui lebotades käsi otse üle pea taeva (või seina) poole tõstetud asendis. Andku keegi mulle kannatust see ishias üle elada!! Leian end viimasel ajal suht sageli arutlemas näiteks selle üle, mitu kilo mu käsi kaalub või mitu njuutonit ruutsentimeetri kohta rõhub mu keha pikaliasendis haigettegeva abaluu ümbrusele. Saast küll, tuleta veel füüsikakursus meelde, eksole!
Olen avatud ettepanekutele ja pakkumistele ihuhäda leevendamise osas.

Talguüritus Dwalinnas

Möödunud laupäeval siis sai vastatud isand päkapiku üleskutsele osaleda metsatöödel ja sinna juurde kuuluval meelelahutusprogrammil Dwalinnas. Eks ta ole, kui õlg lõhkus valutada ja ema kodus selili, pooloimetu ja tegutsemisvõietu kui silgukala. Võttis jupikese kahtlemist ja kõhklemist, enne kui otsustasin minna.
Selgus, et somnikud seadsid tolsamal nädalavahetusel sihi hoopis Vääna mere kõrvalke peesitama ja somnikute hulka kuuluvad ponid ei vastanud peale minu ja Tinu üleskutsele. Aga msi seal sisi ikka. Pakkisin Kaisa, magamiskotid ja saunalinad kaasa ning sinna me läksimegi.
Kuna meil Tinuga oli mõlemal veel hommikupoole asjatoimetusi, siis tabas meie nuhtlus Koset alles hilisel pärastlõunal ja kohale jõudnuina jäi mulje, et sel päeval meil küll enam palgiveoga tegelda ei õnnestu. Esiti anti me valdusse hoopis hekikäärid ja mitu head juppi natuke metsistunud hekki. Hea küll, ristkülikukujulised tahukad on ju ka mingis mõttes võluvad, ent asjade käigus tekkis tiba konstruktiivsem plaan: pügada ajapikku vähemalt ühest jupist päkapiku maja ees välja kena lohe. Eks see nõuab nüüd edaspidiseid arutlusi ja planeerimist, aga mõttel on ikkagi jumet võikuidas?
Ujuma ei soovinud keegi minna. Peale Kaisa muidugi, kellele entusiasmipuudus ses osas mitte mokkamööda ei olnud. Aga mina ei tahtnud oma lõhkuva õlaga kuskile külmetama minna ja teistelgi paistis pigem tegemist olevat. Likvideerinud veel naadikasvanduse maja kõrvalt, õnnestus lõpuks ka mõned palgujupid ära vedada. Hmm, kuigi nuga ja kahvel eriti käes ei kippunud seisma, lasi valutav käsi palke ikkagi kuidagi hiivata. Ilmselt on siin mängus liigutamise spetsiifika..
Õhtane saun mu õlale igatahes meeldis ning seetõttu kujunes saunasviibimise pikkus traditsiooniliseks: no poole viieni vähemalt. Kasvavas hommikuvalguses sauna ees end jahutades jõudis taas mu teadvusse tõsiasi, milline üksmeelne sootsium ikkagi metsalinnukeste vägi on: esimene koleerik säutsatas korraks ja viie sekundi pärast oli terve mets kädistavaid mölalõugu täis; üks isasem kui teine.
Ja veel, ma ei ole eluski kuulnud napakalt haukuvat kägulooma, aga päkapiku maadel elu veeretav kukulind esmalt küll kukkus pisut, ent siis läks sujuvalt haukumisele üle. Ei ole küll kuulnud, et kägud erilised imitaatorid oleksid, aga täpselt nõndamoodi see siis kõlaski: kukkuu-kukkuu-kukkuu..auhh-auhh-auhh-auhh! Ja nii ikka tükk aega järgemööda.
Järgmisel päeval ei läinud loosi vibulaskmine, munagolf ka mitte, kuigi rada innukalt mängijaid ootas. Hoopis parema kultuuralaksu sai TTÜ Meeskoori kevadkontserdi salvestust vaadates, kuhu saatus mind kahjuks ei lubanud. Elu on imelik ikka: kutsud korra aastas päkapikku oma kontserdile, saad vastuseks, et neil ka samal õhtul kevadkontsert on. Ja mõlemal veel Laia uulitsa peal. Heh! Aga hea meel, et sai ära nähtud. Seekord tehti siis sõud rohkem kui muiste, mis kokkuvõtteks oli parajaks timmitud hübriid maskiballi filmidest, klassikalisest koorimuusikast ja solistidega etteastetest. Aplaus!

P.S. Päkal perenaine majas. Mis väga tore näha oli!

Pildike Nõmme kevadfolgilt

Selleaastast Nõmme kevadfolki oli õnnistatud kena ilmaga, eriti arvestades eelmisel aastal toimunud avaürituse ilmaprohmakaga. Kohale jõudsime Kaisaga küll alles teisel päeval ja siiski alles poolepealt, ent hullu polnud miskit. Pidu alles kogus hoogu ja Virre oli seks aaks ainult ühe avaloo jõudnud teha.
Kaisaga on jälle see probleem, et tahab ta oma jutu järgi ikka hirmsasti kaasa kontserdile tulla, aga kohapeal paelub teda alati miski muu. On see siis väiksema lapse ebapüsivus või soov võtta olukorrast, mis võtta annab, ei oskagi täpselt kosta. Igatahes oli tal nalja küllaga ja somnikud aitasid sellele ikka kõvasti kaasa ka. Allolev pilt on nabitud lehelt teemo.rahvamuusik.ee ja tänud "Kurja silma" pruukimise eest peaks ilmselt kuuluma just Teemo Berkisele.

Virre headuses ei kahtle ju keegi, Auli lõbustas rahvahulka torupilli- ja trummitransiga, ent meeldiva üllatusena jäi silma just prantslaste ZEF, mille poisid tundsid end laval kompromissitult mõnusalt ja nakatasid selle olemisega ka paljud vaatajate hulgast. Einoh, mis sa ikka kostad, kui mees säeb endale kaela roosa kravati, suskab suhu sigareti ja tõmbab siis mõnuga lõõtsa ning tšillib teiste tüüpidega laval kui mõnusas tänavakohvikus!