Rohkem kui teine Eesti. Talveuni.

Mu naabrionu, kes miskipärast üksi rabab (kes teab, kuhu kadus naabri-Maria?), on hakanud oma pikki pensionäripäevi veetma kasulikult, et mitte öelda - majanduslikku kasu toovalt. Papi käib iga päev korrapäraselt pudelijahil. Nüüd laiutab kahe korteri vahelises eeskojas uimastav pudelipõhjade lebra. Elu nagu teises ja pooles Eestis, pole midagi öelda.

Paar päeva tagasi hommikul väljudes tegin nukra avastuse, et talv käes juba. Lombis vedeles plasttopsik, üleni jääkirmesse maskeeritult. Siit ka päeva lugu:

Jethro Tull "Skating away on the thin ice of a new day"

Päevad kulgevad oma nüri järjekindlusega ja järjest enam tekib soov vajuda mõne mõmmiku kombel talveunne. Ja kui keegi siis äratama tuleb, laskuda pikkadesse filosoofilistesse arutlustesse teemal: "Miks ma magan ja miks just siin ja miks sa mind segama tuled ja kas sellel üldse mõtet on jne?". (Awekas on küll inspiratsiooni andnud, tundub). Vaja oleks midagi äratavat. Üks "Metsatöllu" raju kontsert? Tuleb kunagi lähitulevikus ehk, kes teab?

Kes on hukas?

Eile jalutasin, villane sokk varvaste ümber ja matkasaabas jalas, piki Kadaka teed. Ilge ilm, aga jalad vähemalt kuivad. Läbisin takistusriba nimega "Motoorse rahutuse all kannatav ligane parkimisplats"; roolis tädi nõksutas masinaga, maapind kaetud jõledate tinavesiste lööklompidega. NAtuke nõrganärvilisem vanaonkel kargas plärtsatuse saatel otse keset auku. Hunnik kiireid grimasse ja ühemõtteline möire: "TÜRA!!!" (oehh, mina ju ei öelnud).

Sõidan bussis, unine, soe. Seisan/lebotan filosoofilise naeratuse saatel vastu bussiakent. Järjekordses peatuses haalas end peale maniakaalse istumissooviga vanatädi. Päris keps istme poole kargama. Teised vanatädid ei olnud viletsamad. Tädi arvas: "KURAT!! Kõik on PERSES!!" (nojahh, mina, vagurake, olin ju vait).

Kas noorus on hukka läinud?