Minu uue elu 13. päev

Jah, see oli siis juba 13 päeva tagasi, kui üritasin ennast põlema panna. Seekord õnneks või õnnetuseks kukkus see mul läbi. Nimelt ärkasin öösel kella kahe paiku selle peale üles, et hingata oli kuidagi raske. Ja kui päris teadvusele tulin, siis avastasin, et diivan, milles magasin, põles, tuba oli laest kuni poole põrandani paksu vingu täis ja silmad hakkasid kohe kipitama. No ma ei tea, mis ingel või muidu päkapikk mind veel õigel ajal üles äratas. Minu piiritu tänu talle igatahes!

Ja nüüd te küsite, et kuidas see asi siis põlema läks? No lambist läks, eksole. Ei, mitte lambist, vaid lambist, kinnitusklambriga lugemislambist, mille Kaisa oli magama minnes põlema jätnud (mina juba põõnasin) ja mina unes juhetpidi otse vatiteki sisse tõmmanud.

Paar pangetäit vett voodisse, öösel kell 2 kõik korteri aknad lahti, kärssav tekk vanni ja veega kustu... tundus, et aitas. Aga ei! Vanaisa vana diivani seljatugi on kõvemast puust. Selle sees oli mererohi kärssama läinud ja vatipolster kõrbes kah! Ei tahtnud kuidagi ära kustuda, ikka uuesti ja uuesti hakkas kuskilt jälle tossu tulema. Hommikul siis (magamata, pisut vingumürgituses ja parasjagu afektiseisundis) sikutasin jubetumaraske seljatoe diivani küljest lahti, hiivasin selle tossava eluka vanni ja lasin sissekärsanud aukudest silmini vett täis. Siis sain lõpuks asjast jagu.

Tulemused ja järeldused, kaotus ja võit:
Tööle jõudsin juba tiba enne lõunat.
Hoidke klõpsudega lugemislambid magamispaigast kaugemal või ärge kasutage neid!
Talvel on pagana külm tundide kaupa kõiki aknaid lahti hoida.
See oli suhteliselt radikaalne viis oma seedimise reguleerimiseks ja kõhukinnisusega võitlemiseks. Ma ei ole kindel, et sooviksin korrata.
See lamp, näru, töötab ikka veel, kuigi sinine plastkest oli voodisse sulanud.
Mul oleks kodus justkui lõkkeõhtu olnud; eriti siis, kui lähen voodisse magama.
Kaotus: tekk nimega Tonn, tekikott, voodilina, diivani seljatugi.
Võit: hmhh, elu võinii.
Hurraa, seltsimehed!

Talgud ja uus põlvkond

Nädalavahetus möödus juba ammu kokkulepitud tegevuse tähe all: tegime Üllari juures töökojas talguid.
Esialgne plaan nägi ette: palgivedu metsast, varjualuse katuse ehitamine, söök, lebo ja saun.
Ilmataadil olid ilmselt omad plaanid ning karmi käega tegi ta meie kavatsustesse tugevad korrektiivid: maa jaanuaris täiesti pehme - palke vedada ei saa; väljas torm - katust nii ei ehitata. Söögi, lebo ja sauna punktides jäi meie tahe igatahes peale. Ja töödki sai tehtud, ent olude sunnil siiski katuse all, vähemalt osaliselt. Lammutatud ja välja tassitud tellissein, uuematest ja vanematest naeltest puhtaksrestaureeritud vanad palgid, keemiarünnak pesunurgale, nipet-näpet veel. Füüsiliselt ja hügieeniliselt kurnav, ent emotsionaalses plaanis vägagi lõõgastav üritus.
Ja otse loomulikult toimus samaaegselt Aja pool süljeeritust stimuleeriv õudukaõhtu. Pole parata, seekord jäi vahele, ent ma loodan, et sellist üllast üritust tulevikus veelgi korratakse.

Pühapäeva õhtul avastasin uued rottidest allüürnikud, kaks tükki on oma silmaga ära nähtud. Vaatab, mis Isand Tulevikul neile varuks on. Khiizu ei tee neist välja rohkem kui eelmistest vurrukandjatest. Elab - näeb; ei ela - ei näe!

Laminaatpõrandal magamine on mu seljale endiselt kurjast!

Sain süsti teha

Ja-jahh, täna õhtul tuli mulle külla (õigemini ju saadeti) õde Jaanika. Ikka selle va empsi pärast. Tema pidi olema parim onkoloogiahaigla õde lamatiste vallas. Ootasin oma suht negatiivse kogemuse põhjal ühelt õelt vingus nägu, tülpimust ja väsimust; aga võta näpust! Jaanika marssis sisse kui päike, tervitas meie uudishimulikku kassiloru ja lausa pakatas energiast, tooli ei tahtnud, ütles, et kükitada on mõnus!

Jaanika avas briljantrohelise pudeli ja pabistas, et äkki ajab vurtsu välja, et see peale autosõitu vahel mullijoogi mõõdu välja annab. Jaanikal oli kotis uskumatu varu sidumist, määrdeid, tablette, süste jms. Ta jättis osa mulle maha, näitas ette, noomis ema, sehkendas, koos keerasime empsi nii ja naapidi ja tohterdasime teda.

Jaanika tõstis lauale ka süstelahused ja süstla ja teatas, et mul tuleb iga päev empsi süstida. Minu kõhe suhtumine (tõepoolest, ma ei ole vist elus kordagi kedagi ise süstinud) tehti joonelt põrmuks teatega, et ta õpetab kohesiinjapraegu ning just sedamoodi asi kujuneski. Nüüd saan iga päev oma frustrakat empsi nõelaga torkides maandada, eksole. Ja päikesejänkust õde pidas veel empsile sütitava loengu sellest, kuidas ta tuleb mu kiusamisi kenasti taluda.

Tjah, mul tuleb nüüd end apteegis kenasti vaeseks varustada lisaks Jaanika tagavaradele, aga pole vast hullu: astelpajuõli, haavatampoonid ja kinnitusplaaster, vesinik, brijantroheline, hobuseannus Ibuprofeeni, kõikeitulekohemeelde, homme õhtul pidi Jaanika veel lisaks tooma rohtu ja retsepte ning minema Diakooniahaiglasse vaatama, mis issanda imetegu seal selle järjekorraga siis toimub. Teate, tuju läks lihtsalt kohe paremaks, kuigi empsiga sehkendada tuleb muidugi rohkem.

Ma ei ole vist elu sees näinud sellist õde, kes oma suht koledat tööd sellise armastuse ja säraga teeks; vahtisin teda vist vahepeal kui imetegu. Annaks keegi, et talle selle eest tõeliselt vääriliselt tasutaks!!

Mul on närvipõletik ..

.. parema käe õlas, õlavarres, abaluu ja muu seesuguse piirkonna sees. Ehh! See on tõeliselt valus ja tegelikult on valus ka niimoodi arvuti taga klõbistada, aga mis seals ikka, põletame ohtralt halba karmat.

Asi sai alguse sellest, et ... ma ei tea isegi millest, aga ühel kenal hommikul ärkasin nii, et kael allapoole vaatama ei paindunud ja õlg oli tiba valus. Lootsin, et külmetus ja läheb üle. Tutkit! Vana inimene ei peaks enam seesugust lollust uskuma. Esimese nädala vedasin end veel usinalt töö vahet, kus vinnasin ja tegin veel muidki huvipakkuvaid liigutusi. Aga ega see siis õlale meeldinud! Kukkus lõhkuma kui hull, enamb ei saand magada ka ega midagi, sest kuidagimoodi olla ei olnud võimalik. Lootsin, et päkapiku juures toime pandud saunariitus asja parandab, aga ei. Ülejärgmisel päeval ei tahtnud eladagi.

Asja teeb keeruliseks tõsiasi, et kuulun statistilise enamuse hulka ehk olen paremakäeline; valu teeb loomulikult ka parem käsi. Aeg-ajalt surevad ka sõrmed ära ja sõrmeotsadki on tuimad, ent samal ajal hellad. Olen avastanud, et mul on ka vasak käsi ja sellega saab mingil määral korvata fakti, et kahvel-nuga käes ei seisa ja paberitki on raske tõsta. Hmm. Teoorias ei tohiks seda kätt nüüd suuremat koormata, aga ei maksa unustada, et mul on kodus lamatiste käes vaevlev voodihaige emps, keda vaatamata läbilõikavale protestikisale ikkagi keerata ning tõsta tuleb. Kahjuks seda ühe käega kuidagi ei tee.

Elan režiimil 3 tabletti ibuprofeeni päevas (põletiku ja valu vastu) ning midagi peale ka määrida. Probleem aga just selles milleski kipub olema. Kõik need inimrassi esindajaile määratud möginad on leebed kut lõhnageelid - tolku eimiskit. Nüüd vaatame, mida suudab sel nädalal Tallinnamaale jõudev pudulojustele mõeldud määrimine. See peaks ehk vähe tõhusam olema kui esteetidest humanitele mõeldud hõrk lõhnasegu. Ja muidugi ei tohi asi saada külma, tuuletõmmet ega muid seesuguseid suve juurde kuuluvaid privileege. Millal ujuma saab?
Kõige mittevalusam on olla nii seistes kui lebotades käsi otse üle pea taeva (või seina) poole tõstetud asendis. Andku keegi mulle kannatust see ishias üle elada!! Leian end viimasel ajal suht sageli arutlemas näiteks selle üle, mitu kilo mu käsi kaalub või mitu njuutonit ruutsentimeetri kohta rõhub mu keha pikaliasendis haigettegeva abaluu ümbrusele. Saast küll, tuleta veel füüsikakursus meelde, eksole!
Olen avatud ettepanekutele ja pakkumistele ihuhäda leevendamise osas.