Sain süsti teha

Ja-jahh, täna õhtul tuli mulle külla (õigemini ju saadeti) õde Jaanika. Ikka selle va empsi pärast. Tema pidi olema parim onkoloogiahaigla õde lamatiste vallas. Ootasin oma suht negatiivse kogemuse põhjal ühelt õelt vingus nägu, tülpimust ja väsimust; aga võta näpust! Jaanika marssis sisse kui päike, tervitas meie uudishimulikku kassiloru ja lausa pakatas energiast, tooli ei tahtnud, ütles, et kükitada on mõnus!

Jaanika avas briljantrohelise pudeli ja pabistas, et äkki ajab vurtsu välja, et see peale autosõitu vahel mullijoogi mõõdu välja annab. Jaanikal oli kotis uskumatu varu sidumist, määrdeid, tablette, süste jms. Ta jättis osa mulle maha, näitas ette, noomis ema, sehkendas, koos keerasime empsi nii ja naapidi ja tohterdasime teda.

Jaanika tõstis lauale ka süstelahused ja süstla ja teatas, et mul tuleb iga päev empsi süstida. Minu kõhe suhtumine (tõepoolest, ma ei ole vist elus kordagi kedagi ise süstinud) tehti joonelt põrmuks teatega, et ta õpetab kohesiinjapraegu ning just sedamoodi asi kujuneski. Nüüd saan iga päev oma frustrakat empsi nõelaga torkides maandada, eksole. Ja päikesejänkust õde pidas veel empsile sütitava loengu sellest, kuidas ta tuleb mu kiusamisi kenasti taluda.

Tjah, mul tuleb nüüd end apteegis kenasti vaeseks varustada lisaks Jaanika tagavaradele, aga pole vast hullu: astelpajuõli, haavatampoonid ja kinnitusplaaster, vesinik, brijantroheline, hobuseannus Ibuprofeeni, kõikeitulekohemeelde, homme õhtul pidi Jaanika veel lisaks tooma rohtu ja retsepte ning minema Diakooniahaiglasse vaatama, mis issanda imetegu seal selle järjekorraga siis toimub. Teate, tuju läks lihtsalt kohe paremaks, kuigi empsiga sehkendada tuleb muidugi rohkem.

Ma ei ole vist elu sees näinud sellist õde, kes oma suht koledat tööd sellise armastuse ja säraga teeks; vahtisin teda vist vahepeal kui imetegu. Annaks keegi, et talle selle eest tõeliselt vääriliselt tasutaks!!