Möödund ajast...

... võiks paljugi seletada ja rääkida, eks ta ole oma viga, et nii harva järeltulevat põlve arvuti tagant minema ässitan.
Aga mitte seda ei tahtnud mina rääkida, kuigi vabandused ka kahtlemata omal kohal oleksid.

Reede õhtupoolikul olnud taas Catena sünnipäevakontsert, sedapuhku neljas juba. Juba peaks mõistma pisut lällata küll ja üsna tublisti tatsuda. Ja peaaegu niimoodi see välja tuligi. Miskipärast, mis on tegelikult palju asju kokku, tuli kogu esinemine suht tujutult välja; alles kontserdi lõpuks sai natuke hoogu sisse ja isegi siis tabasin Taavi kivistamas oma akadeemilist pilku noodimapi sisse. Et ka kõik need, kes kindlasti lubasid kohale tulla, ei tulnud... Aga mis seal ikka, kes kohal oli, see kiitis küll ja pärastine äraolemine Kassi man oli lihtsalt kodune ja mõnus.

Täna aga tegin vahvaid eksperimente 7-10 aastaste lastega. Nimelt korraldasin Kaisa sünnipäevapeo esmakordselt bowlingus. Tibud olid igatahes vaprad, veeretasid-vinnasid-loopisid kuule lausa kaks tundi järgemööda ning siis järgnes etteaste Browni liikumises olevad põrandapoleerimislapid. Noh, kuskil oli neil kõigil igatahes hästi laetud patareid sees, nii et energiat jätkus veel pealekaubagi; hea, et see kirbukari ise radu mööda veerema ei läinud, kuigi ei saa kurta, et nad poleks üritanud. Kütuseks minu poolt kulus ära mitu head liitrit morssi. (Kas teile tuleb vahel meelde see kaunis lapsepõlv, kui mindi sünnipäevale, nositi vaid leiba, aeti üksteist taga ja siis morssi ja jälle leiba; ning kui siis ükskord koju jõuti, hakkas peale tavaline joru: mul on kõht tühi, emme, anna palun süüa?)

Aga nii üldises plaanis, kuidas mul läinud on. Jah, ma olen elus, aga mis elu see on (haa! nii hea on vahel vinguda)! Tööl on kiire, aga ei saa kurta, et igav oleks; töölt kohe koju ja kööki süüa tegema, Kaisaga õppimistseremoonia ja natuke ajalehte. Eks uni tuleb ka magus ja nii see peamiselt käibki. Tuleks midagi kardinaalsemat ette võtta ehk, ent takistus istub-lebab tagatoas ning ei lase pikemaks kodunt jalga lasta. Suveks peab igatahes miskit kontruktiivset välja mõtlema, sest Kaisa ei ole igatahes koduaresti ära teeninud ja üksi ma teda veel küll kuskile jooksu ei lase.

Olge aga edasi tublid ja mõnusad! Küll ma ka ellu jään, no tõepoolest.