Kui Mammu neljaba omikul kliinikumi jõudis ...

... ei olnud seal veel mitte midagi alanud. Käes instruktsioon olla söömata-joomata kell 7:30 koos peretohtri saatekirjaga platsis, tegi kohapeal lausa nõutuks: uksed lukus, kõik pime, silt teatamas, et avatakse alles kell 9:00. Nojahh. Matsin juba mõttes poolenisti maha mõtte veel samal päeval lõikuslauale saada ja kobisin T-särgis ja sukkpüksteta tööle.

Kell 9 tehtud kõne kliinikumi sedastas tõe, et oleksin pidanud olema hoopis Mustamäe haiglas. Pole hullu, ütles kena näitsik, helistage sinna ja andis numbri. Üllatus-üllatus, ka sealpool ei tulnud norimist, vaid hoolitsev küsimus, et kus ma praegu viibin ja kui ruttu kohale saaksin ja et pole hullu, tulge ikka, küll me tohtriga räägime. Heh! Kuhu on jäänud snappy-meedikud? Seepeale ajas Ivartšik oma pirukale hääled sisse ja rallisime Mustakale.

Haigla. Järjekorraautomaat registratuuris, väga peen, valida kohe mitme kategooria vahel. Esimese asjana prinditi kohe välja terve A4 kleepsulehetäis nime ja isikukoodi ja haigusloo numbriga, millest esimene ka kiirköitja kaanel endale koha leidis. Natuke sebimist ja saadeti plaaniliste haigete garderoobi, kus mu ihukatted üles riputati-kirjutati ja lõpuks üks mammi mind üles viis. I traumatoloogia osakonna valvepersonal oli uskumatult lõbus ja lahke, kuigi keskkond seda minu arust küll soodustada ei tohiks.

Üüberkena noor valvearst (mees mõistagi) viis mind seepeale oranžile(!) diivanile vestlema ehk haiguslugu täitma. Noppeid vestlusest:

Arst: Kuidas see teil siis 20 aastat tagasi juhtus?
Mina: Noh ... eee ... mängisin korvpalli.
Sünge hääl seljatagant: Korvpall on Saatanast!
(Sünge hääle omanikuks osutus kahel kepil komberdav Jaak Salumets)

Arst: Aga kuidas see teil siis nüüd juhtus?
Mina: Jooksin tõkkeid, noh.
Mammi kõrvaldiivanilt: Ma kohe teadsin, et te nägu on tuttav, nägin teid hijuti telekast!!
Mina: artikuleerimata mõmin

Ülejäänud riided lasti kappi riputada ning asemele anti meeldivad valged pikad püksid ning särk, polnud paha algus. Ehted korjati maha ja paigutati kuskile vastutavale hoiule. Ainult naiste näod muutusid veidraks, kui peale arvukate sõrmuste eemaldamist sikutasin sama soojaga jalast soki ja muukisin ka varbarõnga maha :)

Ja siis hõikus üks jeleda jaalega näitsik kut Vargamäe Krõõt piki koridor, et aeg opile minna. Sanitar proovis mind igati ratastooli suruda, ent Mammu osutas vastupanu. Prrgut, sellega ma nüüd küll liiklema ei hakka, kui jalg ikka veel kannab all! Sanitar avaldas liftis ärisaladuse: mulle tehakse üldnarkoos. Jei!

Opi ooteruumis avastati mult veel salakaubana kõrvarõngas, mis konfiskeeriti ja pandi peaaegu vägivaldselt raamile pikali, nii et viimase sirge läbisin ripplage vahtides raamil. Nomaitia, miks ma sinna siis jalutadai võind!

Sibin-sabin, kribin-krabin ja nad panid miski tilguti üles. Liiter füsioloogilist lahust, nagu kindlaks tegin. No olgu siis. Kaks tükki möllas samal aal jala kallal, nii et ma ei suutnud enam kõigele korraga keskenduda. Küllap saab õhtuks koju, heh! Ja jõllasin mõttetul ilmel tilgutist regulaarselt kukkuvaid tilkasid...

To be continued