Haljas teras ja kaamera ihhu

Tjahh, täna sai siis see kauaoodatud arstilkäik ära tehtud ja oma luukav koib ette näidatud. Saatuse tahtel täpselt sama sporditohtri juures, kes mu põlvega ka kauges koolipõlves noamänge mängis.

Tulemus on täpselt see, mida oodata oligi: 20 aastat vana trauma on uuesti katki läinud ja spordiarstile omase jõhkruse ja lakoonilisusega teatati mulle, et 9. november, ilmuda kell 7:30 söömata-joomata platsi. Kerge piercing ning aetakse sisse kaamera ning veel midagi jõledat. Võehh. Hea veel, et erakliinik Haigekassalt raha mõistab küsida ning peale suht üüratu visiiditasu ei küsitagi mult selle uue kehakaunistamise viisi eest raha juurde.

Kui ellu jään, lastakse õhtuks koju. Ma ei tea, süda teeb sees tuta-luta, kuigi aeg on kõvasti kortse mu näkku juurde kündnud. Teisalt, noh, tööle ei pea ju sel päeval minema (ka halbadel asjadel on mõningane helgem aspekt man). Ja ma ei tea siiamaani (miks ma ometi ei küsinud), kas seekord toimub asi teadvusel või antakse ikka enne nuiaga lagipähe ka.

Aga ehk on mäng kogu seda tulevärki väärt. On ära tüüdanud pidev valu, lonkamine, tekk-põlve-all-magamine, võimetus kükitada, joosta, hüpata või kasvõi korralikult autost välja ronida.

Moraal: sport on tervisele kahjulik, eriti vanas eas. Ära tee midagi sellist, mida kunagi teinud ei ole (loe: jookse tõkkeid).
Kuldmari, kes langes alles viimasel tõkkel. Dohh.