Otsisime Spunki

Nagu Telcontar tagantjärele irvitas, toimus eile õhtul täitsa blogitav üritus (mis on tõenduseks sellele, et xelluliit levib ning klassikuid jäädakse tsiteerima).

Kell 17:15 oli selge, et Spunk on trassil kool>>>kodu kuskile vasakule ära läinud. Käivitus operatsioon - "Otsime Spunki".

Koordinatsioon telefoni teel, otsingud pimeduses majade vahel, kõigi klassikaaslaste läbihelistamine, kelle numbrid olemas, ülekuulamised ja usutlused nii õpilaste kui õpside leeris. Oehh. Ja Telc helistab ning küsib, kuhu jäin, miks kofitama ei tulnud.. Ülevaade hetkeolukorrast pani vasttervenenud Telci konstruktiivselt liigutama ning trolliga Õika poole startima. Teavitati polte.

Tegin uurijatööd Internetis ja kui lõpuks pool Õismäe majadevahesid läbikamminud Telc siia jõudis ja mina uuesti välja läksin, jälgisime kahekesi kahest eri suunast, kuidas punane tuttmüts rahulolevalt kodu poole hüples. Üks kinnas kadunud, koolikott seljas ja ise justkui või sees. Kell oli juba 20:10 võinii.

Kosutuseks lausa pidi hankima kohupiimakorpe ja suurema moraaliloengu eest suutsin end ka hoida. Neiu lihtsalt käis ju klassivennal külas (üllatunud vasikasilmad). Ja kui oleks vahepeal koju tulnud, siis poleks ma ju külla lubanud (tunneb mind, sindrinahk, päris hästi). Ja tal on üleüldse nädalavahetus tihedalt täis planeeritud, muide (ei ole siin midagi, et plaane teen ainult mina, oleks aeg juba harjuda võimiss).

Kõik, mis ei tapa sind, tapab siiski mõned närvirakud. Pipi ja Klassijuhataja leidsid Spungi siiski üles. Otse koduõuelt, nagu klassikakirjanik ette oli näinud. Järelmite arutelu Kärdiga hilisööl pani jälle mõtlema moblade vajalikkusest ja rakendusvõimalustest tuulepäiste Spunkide kontrolli all hoidmise eesmärgil. Ma kohe ei tea..