Ootuspärane

Jälle on öö käes ja istun taas arvutis ja käitun seekord terve noorema põlvkonna ootuste päraselt. Kuulan Enyat ja biitleid. Muahh, tõepoolest, urrima vahva arvamus on noorsool minu muusikamaitsest olnud. Loodetavasti need, kes mind natuke tunnevad, on nüüdseks seda va arvamust pisut revideerinud.


Ootuspäraselt olen natuke tõbine ja ei liigu seega eriti kuskile.
Ja täiesti ettearvatavalt ei ole ma läbi lugenud pooligi neid teoseid, mida saatus ja elu minult nõuavad. Ja ilm (õigupoolest maapind) oli ootuspäraselt talumatu peale sellist lumesadu ja soojapuhangut. Lirts-lörts-liga kõikjal ja valimatult. Ja siis saan teada, et vana kolleeg, kellelt lootsin seltskonnatantsude muusikat välja pressida, on oma kondid lähemaks pooleteiseks kuuks Austraaliasse koristanud ja tal on, kujutage ette, suvi! "Elu on karm, ent see-eest ebaõiglane," ei väsi ma korrutamast.

Kaaslasteks Fervex, õunakook, arvuti ventilaatori lõugamine, külmavärinad ja tahtmatus magama minna. Jälle ma ei maga ja igatsen selle asemel suve taga..