Kõik, mis me sellest saime

Tjah,

• tööl usteparanduse (mingi keenjus oli teisel märuliööl automaatuksi kangutanud),
• poes kollased lindid, paberipaanid, sildid ja muu keelav-osundav atribuutika alkolettide-aluste ees;
• metsikult igat liiki tähelepanu teisriikide poolt;
• paar emotsioonikat sõnavahetust koosolekutel (vene kliendil on probleemid, aga te ei taha laenu and, jah?);
• murelik-patriootlike klientide kõned (kuda teil seal on? meil Viljandis ikka täitsa rahulik, aga te seal pidagi ikka vastu!);
• kirgliku vihmalootuse homseks päevaks (et kohe hommikust hilisööni kallaks kuis jaksab);
• paljude poodide palju varasema sulgemisaja (mis sa ikka tõmbled, kui viina ei saa müüa);
• põnevad veenamisharjutused pubilettide eest (no te ei pea ju sel pudelil tingimata korki pealt võtma, ma saan ise ka hakkama);
• ühte teemapunkti kivistunud meedia;
• Filtri tee kalmistu teadvustamise rahavamassidele (kui paljud enne ikka täpselt teadsid, kus too salapärane kalmistu asub, eksole);
• huvitavad duumasaadikud, kes kutsuvad üles Eesti asju vältima ning siis ise tagasisõidul lennukis Vana Tallinnat trimpavad ja uhkelt Montoni kilekottidega ringi jalutavad;
• jne., jne.

Tõeline tohuvabohu. Oleks märts, ütleks, et nagu jänesed märtsis, aga ei ole ju. Vast tuleb kohevarsti ka soojem ilmake ja suvised meeleolud, kolivad noored taas kuskile lebotama-integreeruma ja rahu jälle majas.